Kassikakk (lad Bubo bubo ingl european eagle owl) on üks maailma suurimaid ja võimsamaid kakulisi. Eks inglise keelne nimi ju ka ütleb kotkas kakk. Eestis ja Euroopas tuntakse teda peamiselt kassikaku nime all. See on väga muljetavaldav lind oma tohutu suuruse, eredalt oranžide silmade, suurte kõrvatuttide ja sügava, võimsa häälitsuse tõttu. Emased on tavaliselt isastest suuremad ning nende kehapikkus võib ulatuda umbes 60–73 sentimeetrini ja tiibade siruulatus ligikaudu 160–190 sentimeetrini. Vaatamata oma suurele kasvule on kassikakk väga osav ja üllatavalt vaikne lendaja. Tema erilised suled aitavad vähendada lendamisel tekkivat heli, mis on öisel jahil väga oluline. Kohtudes esimest korda selle majesteetliku linnuga on emotsioon väga eriline.

Kassikakk on levinud suures osas Euroopast ja Aasiast. Euroopas võib teda kohata alates Vahemere piirkonnast ja Pürenee poolsaarelt kuni Kesk- ja Ida-Euroopa, Skandinaavia ning Venemaani. Ta elab mitmesugustes elupaikades, kuid eelistab eriti kiviseid alasid, mäenõlvu, kaljusid, metsi, stepialasid ja piirkondi, kus leidub piisavalt avatud maastikku jahipidamiseks. Tavaliselt on kassikakk üsna pelglik lind ning eelistab kohti, kus inimeste häirimist on vähe.

Kassikaku igapäevane elu ja käitumine

Kassikakk on peamiselt öise eluviisiga lind, mis tähendab, et ta muutub aktiivseks pärast päikeseloojangut ja tegutseb peamiselt öösel. Päeval puhkab ta tavaliselt rahulikus ja varjatud kohas, näiteks kaljulõhes, õõnsuses või tihedas puuvõras. Mõnikord võib teda siiski näha ka päeval, kuid pigem harva. Hämaruse saabudes muutub kassikakk aktiivsemaks. Ta lahkub oma puhkepaigast ja alustab saagi otsimist.

Kassikakud on territoriaalsed linnud. Paar elab tavaliselt üsna suurel territooriumil ja kaitseb seda teiste kassikakkude eest. Territooriumi suurus võib olla mitu ruutkilomeetrit ning sõltub suuresti sellest, kui palju seal leidub toitu ja sobivaid pesitsuskohti. Isane ja emane suhtlevad omavahel erinevate häälitsuste abil. Isase sügav ja kaugele kostev huige võib vaiksel ööl levida väga kaugele. Häälitsused on olulised nii territooriumi kaitsmisel kui ka paarilisega kontakti hoidmisel.

Kassikakud on üldiselt paiksed linnud. Täiskasvanud isendid ei rända tavaliselt pikki vahemaid, vaid jäävad suurema osa aastast oma territooriumile. Noored linnud käituvad teisiti. Kui nad on vanemate juurest iseseisvunud, lahkuvad nad sünnipiirkonnast ja otsivad endale uue sobiva elupaiga. See aitab vältida olukorda, kus lähisugulased peavad samal territooriumil toidu ja pesitsuskohtade pärast konkureerima.

Pesitsusperiood algab tavaliselt talvel. Isane võib hakata juba sügisel või varatalvel häälitsema ja territooriumi kaitsma ning paar valib sobiva pesitsuskoha. Erinevalt paljudest teistest lindudest ei ehita kassikakk keerukat pesa. Ta võib muneda otse kaljuservale, õõnsusesse, varjulisse lohku maapinnal või mõnikord mõne teise suure linnu vanasse pessa.

Millest kassikakk toitub?

Kassikakk on lihatoiduline ja väga kohanemisvõimeline röövlind. Ta ei sõltu ainult ühest kindlast saakloomast, vaid sööb seda, mida tema territooriumil parasjagu piisavalt leidub. Väga olulise osa toidust moodustavad väikesed imetajad. Tema saagiks võivad olla hiired, mügrid, rotid ja isegi jänesed. Lisaks võib kassikakk püüda linde, roomajaid, kahepaikseid, kalu ja suuri putukaid. Mõnikord on tema saak tema suuruse kohta üllatavalt suur.

Kassikakk peab enamasti jahti hämarikus ja öösel. Saagi leidmisel kasutab ta nii väga head nägemist kui ka erakordselt tundlikku kuulmist. Tema suured silmad võimaldavad koguda vähest valgust ja näha hämaras ülihästi. Näo ümber olev sulgedest moodustunud näoketas aitab suunata helisid kõrvade poole, mistõttu suudab kassikakk paremini tajuda isegi maapinnal liikuvaid loomi.

Üks tema suurimaid eeliseid jahipidamisel on peaaegu hääletu lend. Lennusulgede servad on erilise ehitusega, et vähendada õhu liikumisel tekkivat heli. Seetõttu ei pruugi küülik, rott või mõni lind lähenevat kassikakku üldse kuulda. Seejärel kasutab kassikakk oma tugevaid jalgu ja teravaid küüniseid, et saak kiiresti kinni püüda ja tappa.

Kassikakk ei suuda seedida kõiki saaklooma osasid. Luud, karvad ja suled jäävad seedimata ning surutakse maos kokku tombuks, mida nimetatakse räppetombuks. Hiljem oksendab lind selle noka kaudu välja. See on kakkude juures iseloomulik. Räppetompude uurimine võimaldab teadlastel saada väga palju teavet selle kohta, milliseid loomi kassikakk mingis piirkonnas sööb.

Kassikaku pojad ja pesitsus

Kassikakk kasvatab tavaliselt ühe pesakonna aastas. Tavaliselt on kurnas 2–4 muna, kuid täpne munade arv sõltub toidu kättesaadavusest, piirkonnast ja keskkonnatingimustest. Mõnel aastal võib mune olla rohkem või vähem.

Emaslind hakkab tavaliselt hauduma kohe pärast esimese muna munemist. Kuna munad munetakse mitmepäevaste vahedega, ei kooru pojad täpselt samal ajal. Haudumine kestab ligikaudu 31–36 päeva. Selle aja jooksul viibib emane peamiselt pesal, samal ajal kui isane käib jahil ja toob talle toitu.

Koorudes on pojad väikesed, kaetud pehme udusulestikuga ja täielikult vanematest sõltuvad. Emaslind kaitseb ja soojendab neid ning hoolitseb nende eest, samal ajal kui isane toob suure osa toidust. Mõne nädala pärast muutuvad pojad aktiivsemaks ja hakkavad pesitsuskoha ümbruses ringi liikuma. Seejärel õpivad nad ka ise saagist tükke sööma.

Huvitaval kombel võivad noored kassikakud pesast lahkuda juba enne seda, kui nad on täielikult lennuvõimelised. Nad võivad ronida ja kõndida pesitsuskoha lähedal ning nende tugevad jalad ja küünised aitavad neil kivistel aladel liikuda. Umbes seitsme-kaheksa nädala vanuselt hakkavad pojad lendama, kuid jäävad veel pikaks ajaks vanematest sõltuvaks. Mõlemad vanemad toidavad ja hooldavad poegi veel mitu kuud. Noored muutuvad tavaliselt iseseisvaks sügisel, sageli septembri ja novembri vahel.

Toidu hulk on pesitsemise edukuse seisukohalt väga oluline. Kui saaki on palju, võivad vanemad edukalt üles kasvatada mitu poega. Kui toitu on vähe, võib mune olla vähem ning ka ellujäävate poegade arv väheneb. Seetõttu võib kassikaku pesitsusedukus aastate ja piirkondade lõikes üsna palju erineda.

Kassikaku olukord Eestis ja Euroopas

Üldiselt on Euroopas kassikaku olukord võrreldes paljude teiste suurte röövlindudega üsna hea. Liigil on väga suur levila ning teda ei peeta maailmas praegu ohustatud liigiks. See aga ei tähenda, et kassikakud oleksid kõikjal Euroopas tavalised. Mõnes Euroopa riigis on nende arvukus hea, samas kui teistes piirkondades on nad haruldased või puuduvad täielikult. Eestis on näiteks kassiakk üks haruldasemaid kakulisi ja nende arvukus on tugevas langustrendis.

Ajalooliselt kannatasid kassikakud tugevalt inimeste tagakiusamise tõttu. Neid tulistati või mürgitati, sest neid peeti mõnikord jahiloomadele või teistele lindudele ohtlikuks. Samuti vähendas sobivate elupaikade kadumine nende arvukust. Mõnes piirkonnas põhjustasid need tegurid kassikakkude arvukuse tõsise languse.

Tänapäeval on otsene tagakiusamine paljudes Euroopa piirkondades vähenenud, kuid liiki ohustavad endiselt mitmed inimtegevusega seotud probleemid. Üks olulisemaid on pesitsuskohtade häirimine. Näiteks kaljudel ronimine, matkamine ja muud vaba aja tegevused võivad pesitsevaid linde häirida, eriti kui inimesed satuvad pesale liiga lähedale. Ohuks võivad olla ka elektriliinid, kus linnud võivad saada elektrilöögi, ning liiklus, millega kokkupõrkes võib kassikakk hukkuda.

Kassikakule on seetõttu väga oluline kaitsta rahulikke pesitsuskohti ning säilitada looduslikke maastikke, kus leidub piisavalt saakloomi. Terved hiirte, mügride, küülikute ja teiste väikeste loomade populatsioonid pakuvad kassikakkudele vajalikku toitu.