Kõik, kes on Itaalias käinud, on kindlasti maitsnud ka sealset pizzat.  Enamasti tähendab see seda, et teie arusaamad heast pizzast omandavad täiesti uue sisu.
Küll oleks hea, kui saaks ise kodus ka midagi sarnast teha. Tegelikult on võimalik kodus tehagi väga sarnast , kui mitte öelda et täpselt samasugust pizzat. Selleks tuleb aga mitmeid asju jälgida.

Selleks, et pizza tuleks sarnane, nagu Itaalias tehakse on vaja
– õiget jahu,
– õige metoodikaga valmistatud tainast
– õiget temperatuuri ja ahju
– ning loomulikult retsepti

Hakkaks pihta algusest peale ehk jahust. Originaalis peab 1,5 kg pizzataigna saamiseks kokku segama 800 g 00 tüüpi jahu ja 200 g farro jahu  ning lisama 800 g vett. Ise olen asendanud farro jahu tavalise nisujahuga, mida meil igal pool müüakse. Probleemiks kipub olema 00 või isegi 0 tüüpi jahu leidmine. Markeering 00 näitab seda, et jahu on pehme (kleepvalgu sisaldust). Sellist jahu ei müüda mitte igas poes, kuid siiski õnneks on seda võimalik Eestimaalt leida. Kui teha pizzapõhi tavalisest nisujahust, siis kipub see vägisi saiaks kätte minema.

Teine oluline osa seisneb taigna õiges valmistamises. Lisaks eelpool loetletud komponentidele lisatakse 1,5 kilo taigna kohta vaid 7 g pärmi. See number võib tunduda väike kuid tegelikkuses on õige pärmi kogus just see, mis tagab vajaliku kontsistentsiga pizzapõhja. Lisatakse soola ja veidi õli. Hea põhja saladus seisneb ka taina ühtluses. Sõtkumistöö tuleb teha sedavõrd hästi,et tulemus oleks võimalikult ühtlane. Pizza taigen on üsna sitke ning seetõttu sõtkumine pole just lihtne.
Äärmiselt oluline on sõtkuda tainas valmis juba päev varem. Seejärel asetatakse ta külmikusse seisma (kerkima).
Tasuks kindlasti nõu taignaga katta niiske rätikuga, et tainas liialt ära ei kuivaks. Nii veider, kui see ka pole, kerkib taigen külmikus ööpäevaga märkimisväärselt ning seda vaatamata asjaolule, et pärmi osa on väike.
Kui on võimalik, tuleks taigen külmikust välja võtta mõni tund enne küpsetamist, et see jõuaks soojeneda. Mina olen siis, kui aega napib võtnud ta külmikust välja ca tund varem ning teinud valmis taigna pallid. Need pannud kergelt sooja (30 – 40 kraadi) ahju kerkima. Tunniga jõuab tainas väga mõnusalt kerkida ja soojeneda.

Nüüd jõuamegi ahjuni. Minul on köögis elava tulega pizzaahi. Kuna mul oli köögis olemas vaba korstna lõõr, siis tundus väga mõistlik muretseda endale tulega ahi. Kasutan seda ahju kordades rohkem kui elektriahju. Lihtsalt toidud tulevad elava tulega küpsetamisel täiesti teisest mastist. Kes meist ei meenutaks sooja tundega puupliiti vanaema juures, kust alati parim seapraad välja tuli. Kui kellegil on soov endale sellist ahju saada, siis ahjusid on võimalik saada siit

Ideaalselt peaks pizzaahju temperatuur olema ca 340 – 350 kraadi. Seda nii ahju sisemuse temperatuur, kui ka ahju põhja temperatuur. Pizza  jaoks on lisaks õigele temperatuurile väga oluline ka kivi, mille peal seda küpsetatakse. Kivi poorsus on just see, mis võimaldab pizzal soovitavalt krõbedaks, aga mitte hambaid murdvaks küpseda. Kui nüüd toas tulega ahju ei ole ning tahaks ikka head pizzat teha, tasuks osta ahju sisse spetsiaalne kivi. Kuigi elektriahjus ei ole võimalik temperatuuri vajalikule tasemele kruvida, aitab see kivi siiski olulisel määral kaasa. Sellisel juhul kasutatakse nii kõrget temperatuuri, kui elektriahi võimaldab ning köetakse seal eelnevalt see kivi ülesse.
Põhjus, miks paljudel kodused pizzad pigem saiaks kätte lähevad seisnebki üldjuhul tainas, vales temperatuuris ja asjaolul, et küpsetatakse metallplaadil.

Kui teha tulega ahjus, siis alguses tehakse tuli ahju keskele ning köetakse seni, kuni ahju temperatuur jõuab kuhugi 400 kraadini. Minu ahjul kulub selleks ca. 20 minutit .

Seejärel lükatakse tuli spetsiaalse metallpiirde taha ühte serva. Selleks, et pizza ära ei kõrbeks, tuleb kindlasti enne selle ahju asetamist veenduda, et põhi liiga kuum ei ole. Seda on äärmiselt lihtne mõõta infrapuna termomeetriga.

Pizzapõhi tuleks kas kätega muljudes või siis taignarulliga aidates saada õhukeseks – ca 1-2 mm paksuseks. Kui põhi on liiga paks, siis ei ole tulemus hea. Pizza valmistamisel tuleks ka seda jälgida, et katteks kasutatakse ikkagi korralikku toorainet. Kasutuses võiks olla kvaliteetne viilutatud sink (mitte riivitud puru) ja hea juust. Põhja peale määritakse tomatikastet. Mina kasutan purustatud konservtomati tükke mis on maitserohelisega juba segatud, mille purustan saumikseriga ja lisan juurde natuke küüslauku. Jätan selle segu üle öö seisma. Selle kastega katan pizzapõhja. Peale panen siis erineva katet – näiteks sink, oliiv, sinihallitusjuust, seejärel pizza maitseainet ning peale tavalist juustu. Kattega ei tohiks liialdada. Enne ahju panemist tasub pizza kergelt õliga üle kasta. Mitte nii, et upub vaid hästi kergelt. See annab lõpptulemusele ilusa viimistluse.

NB! Kindlasti tasuks pizzat vormida hästi jahuga kaetud lauaplaadil ning ka ahju tõstmise labidas võiks olla jahuga kergelt kaetud. Õhuke tainas on meister labida külge kleepima. Kui nii peaks juhtuma, on tõeline jama seda sealt kätte saada.

Kui temperatuur on hea, pannaks pizza ahju.

Antud fotolt ongi hästi näha, kuidas metallpiire blokeerib tule ja pizza on selle kõrval küpsemas.. Et lõpptulemus oleks hea, tuleb poole küpsemise pealt pizzal poolt vahetada. Ühe poole küpsetamine võtab  alla minuti ja sinna otsa teise oma umbes sama aja. Üks pizza ongi valmis ca. 1,5 – 2 minutiga.

Seejärel võib pizza ahjust välja võtta ning rohelisega juba kaunistada

Kui nüüd vaadata seda pilti ning võrrelda seda Itaalias tehtuga, siis on selgelt näha, et tulemus on väga lähedane.
Mõnes järgmises loos toon ära calzone retsepti, mis paljudele (mina kaasa arvatud) meeldib pizzast veel oluliselt rohkem.