Laine vahune vaikselt ta rannale kiigub
õrnalt silitab liiva ja tagasi liigub.
Sõber järgneb ja kahinal paitab ka liiva
Taandub, kahiseb… Vahutab… Liibub.

Tee pikk neil on tuldud sealt kusagilt kaugelt
Terve päeva nad hulland ja sädelend helgelt.
Teekond pikk on nad tõsiselt väsitand ära
tahaks puhata, sooviks et vaibub see kära.

Liiv laulab koos tuulega mõnusalt viisi.
See hellitab kõrvu ja uinutab kiirelt.
Päike soojalt veel silitab lainete harju,
paitab hellalt ning sirutab liivale varju.

Juba tunda on õhtut ja roidumust õhus.
Lained rõõmsad et jällle nad tagasi kodus.
Päike veepinnal langedes riivab veel laineid
mõni hetk veel ta sillerdab, kiirgab sealt kaugelt.

Juba heidab ta liivale punakaid toone
ja lehvitab lahkudes kaugele maale.
Lained kiiguvad vaikselt, et uinuda peagi
Uus päev ju taas varsti on algamas taaski.
Ja jälle on vaja siis ärgata, mürada,
vahuga hullata, mere peal kimada.