2024 aasta kevadel tekkis mul plaan pildistada lainurkobjektiiviga kotkaid. Laia objektiivi all pean silmas objektiivi vahemikus 12 – 16 mm  Klassikaliselt pildistatakse linde ja ka kotkaid pika objektiiviga . Ehk siis 300 – 600 mm kanti minevate pikkade torudega. Pikema objektiiviga saab olla linnust võimalikult kaugel ning temast pilte teha.
Lainurkobjektiiviga pildistamine tähendab seda, et ma paigutan paika, kuhu kotkas võiks oletuslikult tulla kaamera, mille ees on lainurk objektiiv (lainurk tähendab seda, et kui pildistad maastikku, siis  jääb vasakult paremale meeletult palju peale). See kaamera jääb kotka võimalikust asukohast ca 30-40 cm kaugusele. Ise olen peidus ning kui lind on paigas, kus tahaks pilti teha, siis  juhin kaamerat üle wifi. Lainurk objektiiviga pildistades tekib pildil moonutus ehk näiteks kui istud maas ja kaamera on jalgade juures, siis  see moonutus venitab jalad ebaproportsionaalselt pikaks ning keha tundub kaugel väga väike. 

Miks pildistada kotkast lainurkobjektiiviga?

Aga miks sellise moonutusega tahta lindu pildistada. Neid põhjuseid on mitmeid.

Esiteks annab see linnule hoopis teise vaatenurga. Sellise nurga alt nii lähedalt ei ole tegelikult mitte kellegil võimalik päriselus kotkast näha. Kui vaadata kotkast binokliga näeb inimene kotkast samasugusena, nagu teleobjektiiiviga pildistades.  Samuti loomaaias kõndides näeb kotkast sarnasena. Aga sellisena nagu lai aobjektiiviga pildistades, ei saa inimene näha kotkast kunagi. Etteruttavalt ütlen, et sain kotkast muuhulgas ka kaadreid, kus pilt on tehtud kotkast hetkel, kui saba liigub üle kaamera.

Teiseks võimendab see moonutus ägedalt linnu liikumise dünaamikat. Ehk siis kui lind keerab või sirutab tiiba või tõstab jalga, siis selle liikumise amplituut tundub megalt suurem ning seetõttu dünaamika muuutub veel suuuremaks. Selliselt pildistatud kotkas näeb veel võimsam ja aukartust äratavam välja.

Kolmandaks oli minu enda jaoks hästi põnev pingutada aju ja teha tööd sellise eesmärgiga, et saada pildile midagi nö. võimatuna näivat. Kuna see töö oli tõesti pikk ning sellega kaasnes lisaks meeletule kogusele varjes istutud tundidele ka päris palju tagasilööke, siis on see natuke nagu maratonijooks. Pidi ümber planeerima ja taas otsast alustama jne. Ning siis kui saad lõpuks pildi, on mega hea tunne.

Miks on kotka pildistamine lainurkobjektiiviga keerukas?

Milles siis seisneb see suur töö. Kotkal on nii hea nägemine, et ta näeb näiteks jänest üle 3 km kauguselt. Või siis kotkas näeks sipelgat maapinnal istudes ise 10-kordse maja katusel. Ja samas on ta meeletult keskkonnatundlik ehk iga väikegi muudatus, tekitab kohe tõrke. Kui kaljukotkas on harjunud talvisel ajal käima näiteks varje ees, kus teda söögiga meelitatakse, siis piisab, et sinna platsile tekib mingi väikegi lisaasi, mida seal varem polnud ning kotkas ei tule enam. Kui see segaja on natuke suurem, ei pruugi kotkas tulla nädalaid.

Alustasin katsetusi kevadel  väike-konnakotkaga. Kuna olin eelnevalt väike-konnnakotkast ühes piirkonnas varjest pildistanud ning see paik ei olnud väga kaugel, siis sai natuke lihtsamini katsetada, sest sain oma eelnevat teavet antud kotkast, tema käitumisest ja muust ära kasutada.

Nagu öeldud, on kotkas meeletult tundlik lind ehk kui mul tekkis plaan pildistada väike-konnakotkast laia objektiiviga, siis pidin ma alustama sellega, et harjutan linnu platsil oleva kaameraga.   See tähendab, et ma paigutasin varje ette sooovitud paika kaamera ja selleks, et lind sellega harjuks lasin sel olla seal mitu nädalat. Kotkas käis seal vahetevahel söömas ning harjus kaamera olemasoluga.

Kotkas harjus kaameraga.

Ühel hetkel sain aru, et kaamera ei sega enam kotkast. Tulin lootusest pakatavana ning kõrgete ootutega pildistama. Esimesena maandus kaamera ette hooopis hiireviu, nägi kaamerat ning lahkus koheselt. Kuna mul oli platsil olnud teine kaamera, siis oli teatud nüansid, millega ei olnud arvestanud ning see ehmatas lindu. Omamooodi naljakas, et röövlinnu jaoks on häirivad mingid sellised detailid, millele ise ei oska isegi tähelepanu pöörata. Korjasin koheselt oma asjad kokku ning lahkusin, et mitte konnakotkast ehmatada.

Taas oli vaja ümber mõelda

Tegin muudatused platsil olevale kaamerale. Ja harjutasin taas lindu muudatustega. Siinkohal on oluline märkida, et kui pildistad varjest suviseid kotkaid, siis  see ei ole üldse nii lihtne nagu talviste kotkastega. Põhjuseks asjaolu, et kui panan varje ette linnule miskit head, et ta sinna maanduks, siis  tegelikkuses on põllud ja niidud saakloomi täis ning ta ei tule mitte sagedalt varje ette. Lisaks on rebased väga röömsad pakutu kohe ära sööma.
Kui oli näha, et kotkas on taas harjunud minu tehtud muudatustega, läksin pildistama. Nüüd oli minu kasutatav kaamera täpselt identne platsil olnuga. Mul loomulikult olid taas ootused suured.Kõik oli äge, kotkas tuli. Tegin esimese kaadri, kotkas ehmatas ja olin taas nullseisus. Kaader, mille sain pole isegi näitamist väärt. Taas olin olukorras, et midagi tuleb teha, sest miski ei toimi. Tegin taas muudatusi ning harjutasin kotkast.

Põhimõtteliselt vältas see töö terve suve ehk alustasin mais ning vahetult enne väike- konnakotkaste rändele minekut sain lõpuks septembris kaadrid kätte. No täiesti ausalt tunnistan, et olin mega õnnelik. Ei oskagi öelda, kas seda õnnetunnet tekitas asjaolu, et olin saanud põnevad pildid või pigem see, et selline pikalt tehtud töö jõudis mingi resultaadini. Kui löön kokku puhtalt varjes istutud aja  + ehitamisele planeerimisele kulunud aja tuleb seda 3 töönädala jagu ehk nagu oleks teinud 15 kaheksatunnist tööpäeva (kokku üle 100 tunni). Sellist tühja varjes istumist oli tagasivaates ikka väga palju.

Tekkis soov lisaks väike-konnakotkale pildistada sarnaselt ka kaljukotkast

Õnnestumine tekitas juurde uusi plaane ning ideid ja tekkis soov saada sarnaseid pilte ka kaljukotkast. Kaljukotka son ikkagi ju teatud mõtttes nagu lindude kuningas. Võimas röövlind, kes on äärmiselt ettevaatlik ning kelle püüdmine pikema objektiiviga kaunilt pildile pakub juba suurt rahulolu.  See oli aga hüpe täiesti uude maailma. Uude seetõttu, et kuna kaljukotakst ma ei pildista oma varjest, siis  ma ei saa kasutada kaamera koopiat. Ehk siis ma ei saa platsile jätta midagi sellist seisma, kuna see segaks teisi fotograafe ja varje omanikku. Seega oli vaja läheneda teisest nurgast ehk leida selline lahendus, et saaks kaamera niiimoodi maskeeritud, et see platsile paigutatuna kotkast ei segaks. Ise varjes istudes saaks siis wifiga töötada.

Olen kotkaid pildistanud kokku ligi 10 aastat ning mulle on väga meeldinud neid suursuguseid linde jälgida. Olen pildistanud kotkaid lisaks Eestile paljudes välisriiikides ning selle käigus on tekkinud päris palju kogemust röövlindude käitumisest. Eks ma olen ju paralleelselt ka teisi röövlinde päris palju jälginud ja pildistanud. See on olnud omamoodi nagu eluülikool ehk vaadeldes röövlinde on tekkinud päris hea tunnetus nende käitumisest ja nö. mõtteviisist. Täna võin üsna 100% täpsusega röövlindu vaadeldes öelda, mida ta teeb järgmiseks. Ta kehakeel ja käitumine on minu jaoks sedavõrd mõistetav.  Olles terve ühe suve mässanud väike-konnakotkaga ning platsil oleva kaameraga oli tekkinud üksjagu tunnetust ka selles vallas. Võttes kogu selle teadmise lootsin kaljukotka üle mängida. See, aga tähendab, et vastas on linnuriiigi üks kõige targem ja ettevaatlikum röövlind. Veidi oli tunne, nagu läheks malet mängima suurmeistri vastu.2024 – 2025 talvel tegin kaks käiku Alutaguse  varjesse, kus oma ideid kaitsetasin. Valisin sellised päevad, kus varjes kedagi teist polnud, et ma oma tegevusega kedagi ei segaks. Kooskõlastasin kõik varje omanikega. Lähenesin lõppeesmärgile väga ettevaatlikut sooviga kotkast mitte ehmatada. Katsetasin nö. kaugema asetusega ja teiste lindudega jne. Ütleks kohe, et võrreldes konnakotka pildistaisega oli päris kõva väljakutse. Esile tulid mitmed hoopis uued tegurid, mis suvel konnakotkast pildistades polnud absoluutselt olulised. Ma tegelikult ei lootnudki saada selle  kahe korraga midagi peale kogemuse , mille najal nö. edasi planeerida ja arendada. Talv saigi läbi ning minu kaks käiku polnud tootnud ühtegi fotot, aga kuhjaga kogemust ja ideid.

Uus suvi ja uued ideed konnakotka pildistamiseks

Saabus taas kevad ning soov oli üritada väike-konnakotkaga veel edasi liiikuda, et saada midagi natuke paremat. Kuivõrd möödunud suvi (2024) oli mulle ju andnud vaid selle ühe ja viimaseks jäänud võimaluse. Kuna lähtepunkt oli juba eos parem ning mul oli võimalik alustada sealt, kus eelmisel suvel lõpetasin.  Alustasin taas aprillis. See on täiesti ulme, kuidas mul läks jällegi terve suvi ning vastu sügist täiesti hooaja lõpus õnnestus mul lõpuks mõned kaadrid saada. Probleem ei olnud sedapuhku seotud kaameraga, vaid looduse endaga. Möödunud suvi oli äärmiselt vihmane ning ise looduses liikudes nägin ma kordades rohkem konni, kui eelenevatel suvedel. Ei tea, kas põhjus oli saakloomade rohkuses või ilmaoludes, kuid konnakotkas sattus mu varje ette palju vähem ja palju ebaregulaarsemalt. Talvise kotkaga võrreldes ongi suvised kotkad vähem regulaarsed oma käimistes. Konnakotka käimise aga mõjutab tugevalt see, kui kuskil ümbruskonnas heina niidetakse. Suurimaks probleemiks oli aga rebane, kes oli tõenäoliselt kuhugi lähipiirkonda endale uru rajanud. Seetõttu oli ta mul varje ees regulaarne külaline. Kui varasemalt käis rebane pigem hommiku varem ja õhtu pimeda aja saabudes, siis  nüüd käis ta nagu tunnimees iga mõne tunni tagant. See tähendas seda, et ühest küljest viis ta rõõmuga minema selle, mida ma kotkastele pakkusin , aga lisaks juhtus korduvalt ka sellist veidrust, et ta võttis kaasa kaamera, mida ma siis  mööda põldu taga otsisin.See aga tähendas, et oli kordasid, kus saabus kotkas aga maius oli rebasel juba ära tarbitud ning kotkas lahkus tulemata tagasi mitu päeva. Ning samas oli ka neid kordasid, kus mul kord oli seal paigas see kaamera ja kord mitte, mis tekitas kotkas teatavat ärevust. Ja kogu selle tegevuse juures oli meeltu hulk tunde tühja varjes istumist, kus suvises soojas varjes higi pühkides ei saabunud varje ette mitte kedagi.

Taas saabub sügis ning saan ainukesed fotod konnakotkast

Suvi veeres taas niimoodi lõpule, et sain konnakotkast kahel õhtul kaadrid vahetult enne nende lahkumist. Omamoodi naljakas oli see, et kevadel hästi lihtsana tundunud ettevõtmine muutus taas nii keeruliseks ning suve lõpuks olid mul jällegi need vähesed kaadrid. Saab vaid öelda, et aastad ei ole vennad. Seetõttu oli taas rõõm nende kaadrite üle väga suur. Ehk siis natuke sama teema, et kui teed nii palju tööd, siis oled lõppetulemuse üle äärmiselt rõõmus.

Uus talv ning katsetan edasi kaljukotka pildistamisega

Nüüd siis tuli taas uus talv ehk 2025-2026 talv peale. Soov oli jätkata kaljukotkaga samast paigast, kus lõpetasin aasta tagasi. Esimesel käigul tegin eelmise kahe korraga võrreldes üsna suuri muutusi.  Soov oli näha, et mis selline samm kaasa toob. Kogemus oli äärmiselt positiivne ehk siis minu samm ei seganud pasknääre ja ronkasid , kelledest ma sain üksjagu pilte. Ei seganud ka kaljukotkast. Tõsi, minu kaamera asetus oli selline, et pasknäärid ja rongad tulid ise mu kaamera juurde, aga kaljukotkas ajas oma asju kaugemal. Ehk siis ma ei läinud teda segama. Positiivne oli lihtsalt näha seda, et nii tundlik lind nagu kaljukotkas, ei lasknud ennast segada sellest, et natuke eemal oli midagi, mida seal igapäevaselt pole. Järelikult oli mu  maskeering hästi töötanud, vastasel juhul poleks kaljukotkas üldse maandunud. Muide, kui rääkida kaljukotka tundlikkusest, siis  aasta tagasi üllatusin märkimisväärselt. Varje ette asetati auto alla jäänud kits. Kuna talvisel ajal on lindudel toiduga raske, siis oletasin et sellise valiku tekkimisel on linnud kohe kohal. Esimese päeval, mil kitse korjus seal lebas ei julgenud kitse peale tulle mitte ükski lind.  Ehk siis vaatamata asjaolule, et tegemist oli ju toiduuga, oli see tekkinud platsile nii ootamatult, et see ehmatas linde.  Tekkis märkimisväärne keskkonna muutus. Eks kits ongi ju suur kogu ka kotka jaoks. Teisel päeval peale lõunat julgesid korjuse juurde maanduda esimesed rongad. Kolmandal päeval olin ise varjes ning rongad olid kohal juba hommikust.

Minu pettumuseks tegi aga kaljukotkas vaid paar ülelendu ning sööma tulla ei julgenudki. Alles neljandal päeval tuli ta sööma.

Pildi saamiseks pidin täiustama kaamerat ja maskeeringut

Olles seda kogenud ja üllatunud, oligi vaja kaamera maskeeringut veel selliselt läbi mõelda ja täiustada, et ma mitte kuidagi kotkast ei segaks ja kaamera jääks märkamatuks.  Kogu see käsitöötund, mida ma kodus tegin võttis mu ülejäänud perel suu muigele, sest see nägi pehmelt öeldes veider välja.

See oli siis mul kokkuvõttes neljas käik kahe talve jooksul kaljukotka varjesse sooviga saada metsade kuningast pilti. Olin katsetanud ja arendanud lähenemist kahel suvel konnakotkaga ning nüüd siis omakorda arendanud seda veel kahel talvel kaljukotkaga. Nüüd oli tõehetk. Minu lootused olid kõrged, kuna kogu tervik oli lihvitud täiuslikkuseni. Aga jäi ikkagi teatav teadmatus ning samuti pidi õnn olema minu poolel. Ennekõike just seetõttu, et tundes ja teades olusid olin arvestanud kotka saabumisega teatud nurga alt ning tema peatumisega teatud paigas. Õnnefaktor oli ka see, et kotkas üldsegi tuleks.

Nagu ka varem mainisin, tegin oma käigud selliselt, et kedagi teist polnnud varjes ning et ma ei tekitaks  kellegile probleeme. See tähendas,et olin varjesse läinud üsna nö. lühikese otsustamisega nö. järgmisel päeval, et kindel olla, et seal kedagi teist ei ole. See tähendas ka muu elu selle järgi planeerimist.  Õnnefaktorina tuleb ka esile tuua ilma. Kui paigutad õue kaamera, siis pole palju vaja. Piisab väikesest lumesajust või tugevamast tuulepuhanust, et see objektiivile segava lume tekitaks

Saabus kotkas

Ühel hetkel maandus kuuse otsa kaljukotkas, kes hakkas maapinda uurima.  Teadsin, et sarnaselt varem käitudes, tuleb ta järgmisel hetkel maha. Eelnevalt vaatleb ta ümbritseva üle ning veendub, et kõik on turvaline.  Mu pulsikell jõudis mulle mitu korda anda teate, et relax, sest mul oli pulss ikka väga kõrge ja hoidsin hinge kinni. Tuleb/ei tule. Minutid voolased ikka väga aeglaselt. Omamoodi lahe on meenutada, kuidas ma igat tema peapööramist selliselt jälgisin, et kas seal on midagi teistmoodi, kui tavaliselt. Kas teda miski segab.  Väga raske oli aru saada, et miski segaks, kuid lind ei kiirustanud maanduma.

Lõpuks saabus hetk, kui ta liugles allapoole. Tuli väikese kaarega ning just minu jaoks õigelt suunalt. Teadsin, et hetkel on kõik kena, aga mis saab edasi tema maandumisel. Maandus. Pilk käis ringiratast ning kontrollis olukorda. Mul ikka pulss oli miskis täiesti uues mõõtmes. Kell andis nõu Relax.  Pilk liikus üle kaamera ning ma sain aru, et ta ei märganud seda. Huhh. Ja see andis mulle võimaluse pildistamiseks. Mega vägev tunne on. Just selline tunne, nagu oleks mänginud malet suurmeistriga ja ühel hetkel tunned, et justkui oled temaga võrdne. Vaid hetkeks, sest tead, et tema on suurmeister ning sina vaid üritaja. Kuid sellest hetkest piisab

Töövõit. Fotod kaljukotkast käes

Kogu selle eelneva loo juures on tegelikult meeletult palju tehnikat puudutavaid detaile. Kui ma täna vaatan kogu sellele teele tagasi, siis võtab omamoodi muigama, kuidas ma sammhaaval olen ehitanud ja edasi liikunud. Omamoodi naljakas on mõelda, kuidas mingid tehnikat puudutavad detailid hüppavad ükshaaval välja. Ehk siis sa pead enne läbima nagu ühe vahetuse ja siis  kui sa selle läbitud saad, avaneb sul võimalus kogeda seal järgmises sammus, et sul on see miski puudujääk. Ja siis läbid järgmist vahetust jne.

Ma olen üle 30 aasta koolitanud teenistustõugu koeri ning mulle meeldib väga jälgida looduse esindajate käitumist, seda tõlgendada, järeldada ning üritada õppida rohkem  ja rohkem loomade ja lindude keelt. Need kaljukotka pildid on minu jaoks just see miski sel teel, mille üle tunnen eriliselt rõõmu. Äge oli tunda ennast staatuses, et olin lindude kuningat nii hästi lugenud, et olin suutnud ta üle mängida.

Kui vaadata muu maailma pildigruppides ringi, siis laia objektiiviga on röövlinde pildistatnud väga vähe. Eestist ei meenu esimese hooga ühtegi pilti, mis oleks tehtud laia objektiiviga kotkastest. Ma ei taha siinkohal kuidagi ennast tähtsustada või kuidagi nö. paremaks lugeda. Eks igaühel on oma tee käia ning igaüks on omal teel meister. Mulle on pakkunud see tee rõõmu ja rahuldust.
Lisan siia ka ühe video, millest on hästi aru saada kaamera paigutuse lähedust ning laia objektiivi moonutust. Pööran tähelepanu sellele, et kui kotkas astub ühe sammu, mis on tegelikult ju väga lühike samm, siis videol eemaldub ta nagu meeletu distantsi. See ongi see nö. lainurk objektiivi moonutus. Eriti lõpuosas, kus saba üle kotka pea käib, piisab vaid lühikesest sammust ja lind on nagu kuskil eemal

 

Kui kaljukotkas ja tema käitumine ja elu huvi pakub,siis siit lingilt saab edasi lugeda ja pilte ning videoid vaadata https://aivooblikas.com/kaamerasilma/roovlinnud/kaljukotkas/