See on kotkas kellel ongi kaks nime.
Hispaania kääpakotkas (spanish imperial eagle lad. Aquila adalberti) on Euroopa kõige haruldasem kotkas, kelle nimi kõlab inglise keeles eriti uhkelt – hispaania kuninglik kotkas. Ta on muideks ka Hispaania rahvulinnuks. Ma olen siia röövlindude alla teinud pikemaid tutvustusi, meil Eestis kohatavatest röövlindudest. Kuna aga see liik on Euroopa mõistes nii äge liik, siis tutvustan ka seda. Käisin teda spetsiaalselt Hispaanias pildistamas. Mulle eelnevalt küll öeldi, et see on üks raskemini pildistatavaid kotkaliike ning valmistati juba eelnevalt ette, et suur on tõenäosus, et pilti ei saagi. Aga mul läks siiski õnneks ja sain pilte.
Jupp aega peeti seda linnuliiki kääpakotka alamliigiks (inglise keeles eastern imperial eagle). Siis aga leiti, et erisused on ikkagi päris suured ja tegelikult ka kahe liigi elupiirkonnad asuvad väga kaugel teineteisest. Ja niimoodi siis kuulutatigi ta eraldi liigiks. See liik elab vaid ühes Hispaania regioonis ning üksikuid linde ka Portugalis. Nende kogu arvukus on 500 paari ringis. Ehk siis kuna neid mujal maailmas ei elagi, siis see number ongi selle liigi nö. kogunumber. Et Eesti inimesed saaksid aru sellest, kui vähe neid kotkaid on, toon siia mõningaid arvulisi näiteid. Eestis elab näiteks
kaljukotkaid ca 60-65 paari, Euroopas 9300 – 12 000 paari ning maailmas 50 000 – 100 000 paari,
merikotkaid elab Eestis ca 300 paari, Euroopas 9000 – 12 000 paari, maailmas 20 000 – 50 000 paari
Eesti vaieldamatult kõige haruldasem kotkas on suur-konnakotkas keda elab Eestis 5-10 paari, Euroopas 930 – 1300 paari ning maailmas ca 3800 – 13200 lindu .
Võrdluseks veel niipalju juurde, et kogu maailma kõige haruldasem kotkas on ahvikotkas (Philippine eagle), keda on natuke alla 400 paari.
Kui neid numbreid nüüd võrrelda on aru saada, miks toda liiki peetakse haruldaseks. Ehk siis ta ongi maailma üks haruldasemaid kotkaliike. Kusjuures 1960-ndatel oli hetk, kus hispaania kääpakotkast oli alles vaid 30 paari. Sel hetkel algas meeletu töö liigi taastamiseks ning numbrid hakkasid tõusma.
See liik on muideks väga lähedane sugulane kaljukotkale. Nad mõlemad kuuluvad perekonda kotkas ehk ladina keeles Aquila (näiteks merikotkas, konnakotkad ja kalakotkas on hoopis teises perekonnas). Kui teda võrrelda kaljukotkaga, siis tema pruun värvus on oluliselt tumedam. Lausa võib öelda mustjastume. Kaela ja pead kattev kuldne kaelus on aga heledam ja tuhmim, kui kaljukotkal. Eriliseks märgiks on aga õlgadel ja tiibade esiosas olevad valged triibud, mis lennul ülilahedalt silma hakkavad.
Mõõtudelt on ta natukene väiksem kui kaljukotkas. Tiibade siruulatuselt jääb ca 10 cm alla ning kaalult on kaljukotkas vahemikus 3-6 kg ja hispaania kääpakotkas 2,5 – 4,8 kg. Ehk siis inimesed, kes on näinud meil looduses kaljukotkast, siis üsna samas mõõdus lind on.
Ülalkirjutatud värvus ja välimus on omane täiskasvanud linnule. Noorlinnud näevad välja teistsugused. Nooremast peast üsna ühtlaselt helepruunid ning siis hakkab tulema juurde tumedaid toone. Mul oli õnn käies kahes erinevas varjes kohata nii täiskasvanud kotkast, kui ka noorlindu. Allpool oleval pildil olev lind on 5 aastane ehk tal hakkab juba vaikselt looma tumedat tooni ja hakkavad ka heledamad õlad tekkima.
Hispaania kääpakotkas elab looduses 16-18 aastaseks. Vangistuses on nad aga elanud pea 40 aastase vanuseks. Tegemist on paikse linnuga, kes ei rända talveks lõunapoole. Ta on väga territoriaalne lind. Seoses sellega võitleb ta vihaselt sissetungijate vastu. On teada mitmeid fakte, kus ta on rünnanud endast oluliselt suuremaid kaeluskotkaid ja raisakotkaid ning tapnud neid. Kui algselt oli tema põhisaagiks jänesed, siis seoses jäneste populatsiooni vähenemisele haiguste tõttu on ta nüüd hakanud püüdma ka suuremaid veelinde. Aga eks need jänesed on Hispaanias ju vajalik saakloom mittte ainult sellee kotkale vaid veel paljudele teistele liikidele, nagu näiteks ibeeria ilves. Hispaania käääpakotka menüüst on leitud kuni 60 erinevat linnuliiki.
Ta on inimeste suhtes äärmiselt tundlik liik, kes hoiab neist võimalikult kaugele. Samas on huvitav fakt, et ta armastab pesasid ehitada elektripostide otsa, mis on samas ju inimeste poolt maastikule loodud. Teisalt jällegi on elektriliinid kõige suurem nö. noorte kotkaste surmade põhjustaja.
Tasub kindlasti mainida, et nad loovad paarid kogu eluks.
Sarnaselt kaljukotkaga suudab ta maha murda ka rebase ning selle ka kaasa viia. Oodates tema saabumist oli hästi näha, kuidas teised röövlinnud kohe platsi puhtaks lendasid, kui kuningas saabus. Eks ta ju ongi kuningas – hispaania kuninglik kotkas. Vaadeldes teda liueldes saabumas ja võimsate tiivalöökidega lahkumas, käis kehast läbi üsna sarnane värin, nagu Eestis kaljukotkast vaadeldes.
Lisa kommentaar