See on üks selliseid fotosid,mis mul jällegi on pikalt juba hinges pöörelnud ja olen ära tahtnud teha. Sellise foto nö. teostamiseks peab langema kokku palju asju ehk siis peab olema ilma kuuta pime aeg, Linnutee peab olema õiges paigas, ei tohi olla pilvi ja hea oleks kui ka juga ei auraks liiast. Kui pildistada selles suunas, nagu ma pildistasin, jääb fotot segama Tallinna valgusreostus. Antud foto õnnestumiseks kasutasin ma Startrackerit ja valgusreostuse vastu toda viimati hangitud filtrit. Need kõik kokku võimaldasidki foto ära teha. Kusjuures suureks probleemiks oli asjaolu, et foto sai tehtud päris pika säriga ning kokku stäkitud mitmest jne ning nii veider, kui see ka pole, käib pimedal ajal seal kose juures taskulampidega inimesi ikka ja jälle kolamas. Ja kui ikka säri läheb 4 minuti kanti ja siis kuskil 3 minuti peal sõidab auto, siis võtab hambaid krigistama küll 🙂
Aga tehtud ta sai. Jägala juga on muide Eesti kõige kõrgem looduslik juga oma ca 8 meetriga, kuivõrd Põhja- Eesti pankrannikul olevad kõrgemad joad on nö. kuivenduskraavide suudmetes ehk pole päris looduslikud.
Antud pildil on nagu nelja erineva tee ristmik. Taevast tuleb Linnutee joana alla ja sekundeerib veekardinale, all orus voolab jõgi kerates U kujuliselt mere suunas ja teavas lendavad pilved. Selline tunne nagu oleks kiire liiklusega ristmikule sattunud.
Selle pildi juures on muide see ka tähelepanuväärne, et seal üleval järsaku peal seistes on kõik kottpime ning näha on vaid tähed. Kui aga hakkad pika säriga säristama, siis imeb kaamera endale sisse isegi seal kuskil mustas peituvad värvid.