Antud lugu on kirjutatud paralleelselt Tüübi treeningute blogisse, mida saab lugeda Royal- Canini lehelt ning siia. Royal – Canini lehele on saanud alates esimesest trennist kirjeldada lahti sportkoera kutsika koolituse arengut oma koera (Tüüp) najal. Kuna antud lugu on aga pikem ja analüüsivam ning arusaadav ka ilma seda eelnevat seal lugemata, siis otsustasin selle ka siia paralleelselt panna.
Kutsikale jälje koolitamisel pean ma äärmiselt oluliseks võimalikult laiapõhjalise kogemusliku baasi tekitamist. Leian, et mida laiema põhja kutsikas saab, seda enesekindlamalt suudab ta vanemast peast lahendada probleeme jäljel. Ühest küljest tundub mulle see koera suhtes aus, sest sellisel juhul puutub koer jäljel kokku võimalikult erinevate detailidega juba noorelt . Kui koerale ehitada jäljest pilt, kui ühetüübilisel põllul toiduga reegulaarselt läbiviidavast harjutusest, siis see saabki tema jaoks olema see kuvand, mis seostub jäljega. Kui nüüd ühel päeval jäävad sammud tühjaks, siis se erineb väljakujunenud pildist ja tulemuseks on kindlasti mingi taseme konflikt. Järgnevalt tuleb nurk, mis jällegi erineb ja taas on konflikt jne. jne.
Ütleksin nii, et jälje treenimist tuleks võtta selliselt, et see ei ole mitte põllul koera söötmine, vaid treeningprotsess, kus iga jäljega soovitakse koerale midagi õpetada. Kui mõelda sõnale protsess, siis täiesti arusaadavalt on selles liikumises ju olemas nö. vahejaamad. See tähendab, et planeerides koerale jäljetreeningut tuleb arvesse võtta tema hetketase, tema nõrkused ja tugevused ning siis nendega arvestades planeerida selline treening, mis oleks temale arendav. Konkreetne treening, mida siin täna lahkan on Tüübile (Daneskjold Hawk) 55 –s . Vanust on koeral 4,5 kuud. Jälje vanus on 40 minutit ja samme on ca. sadakond. Nurki 3 ning toidu osakaal ca. 1/3. Mul on siin allpool sellest ka video ning filmisin eraldi ülesse ka põllu (video alguses), kuivõrd lastes kaameral iseseisvalt statiivil käia, jäin koeraga nii palju kaugemale, et põllu iseloom võib jääda segaseks. Astudes jalaga autorööpasse on video peal hästi näha selle osa kinnisõidetus, mistõttu ei jää sinna üldse mingit jälge.
Üritan nüüd lahti kirjeldada nö. taustsüsteemi, et lugejad mõistaksid paremini antud treeningu mõtet, ülesehitust ja rolli tervikus. Mida Tüüp oskab? Kui on ühtlane ilus roheline põld, siis oskab ta ajada jälge koos nurkadega vanusega kuni kuhugi 1,5 tunnini (võimalik, et ka vanemat, aga pole proovinud). Ta enesekindlus on tasemel, et ma võin ta lasta periooditi 4 m rihma otsa ning ta suudab ja julgeb seal kuskil ees iseseisvalt töötada. Toidu osakaal on jälgedes ca. 1/3 kuni ¼ sammudest. Ma olen vahetanud pinnaseid ning astunud jälgi erineva rõhutusega, et anda talle võimalikult erinevat kogemust jälje lõhnast. Tegelikult olles koeraga sellises punktis ja soovides edasi liikuda ongi täiesti reaalne järgmine samm nö. ühe jälje siseselt pinnase muutuste kasutamine.
Teatud mõttes on iga selline edasiliikumine, nagu teelahe. Olles sellel nö. ristmikul on peas kaks mõtet.

  1. Koer ju ajab antud tasemel päris hästi, kuid mitte ideaalselt. Tüüp näiteks natuke kiirustab ja vahest jätab ka mõningaid jälgi vahele. Seega võiks jääda antud tasemele nö. pikemalt ja treenida koera veel täpsemaks ja tempos korrektsemaks. Selliselt toimetades oleks täiesti reaalne mõne aja pärast saada üsna ideaalilähedane tulemus. Aga ….  täiesti ilmne on, et kinnistades ühetüübilist tööd ja põldu harjub koer sellega aina rohkem ning peagi ongi tema jäljeajamise oskus kohannud ühetüübiliseks tööks.
  2. Muudame jälje ülesehitust selliselt, et see arendaks koera. See muutmine on aga igal juhul ju koerale raskemas suunas ehk muidu ta ei arenda.  Kui aga minna raskemas suunas, siis täiesti arusaadavalt see lõhub olemasolevat taset ning vead tulevad veel teravamalt esile. Ehk kohandades koera raskemale pinnasele , maksan lõivu täpsuse ja rütmi osas.

Raske valik ah? Mina leian, et igal juhul tuleb koera arendada. Nagu öeldud, kutsikale peab looma võimalused arenguks, muidu ju arengut ei saagi üldse toimuda. Aga toimetada tuleb targalt. Kui ma eelpool rääkisin protsessist , siis aluse selleks arendamiseks loobki see eelnev töö. Ma ei saaks pinda raskemaks (vahelduvaks) muuta, kui ma ei oleks eelnevalt arendanud kutsikat piisavalt enesekindlaks (ja seda ka erinevatel pinnastel) või kui ma ei oleks teinud eelnevalt tühje samme. Kui igas sammus on toit, siis selle  lõhn on nii tugev, et see matab igasuguse pinnasemuutuse enda alla. Kui sammud on tühjad ja toimub põllu iseloomu muutus, siis on vaja, et oleks olemas positiivsete ja negatiivsete mõjutuste raamistik, mis aitab koeral vasak- parem rütmi kohaneda. Need on nö. üks osa eeldustest, mis peavad olemas olema. Täiesti arusaadavalt peab olema olemas ka koeral oskus lahedusi otsida . Kui koer satub pinnasepuutusesse ning ei hakka lahendust otsima, vaid jääb lukku, siis aidates koera olukorrast välja, tegelikult me ei õpeta niivord koerale probleemide lahendamist kui hoopis seda, et kui hätta jääd, küsi abi ja ma aitan. Seda me ju ei taha koerale õpetada??
Videol olev jälg ei ole Tüübi esimene jälg antud põllul ja ka mitte esimene treening üle autoraja.  Ma olen filminud vaid nö. pidepunkte ja üritanud seletada lahti vahepealset osa. Kõikide jälgede videote ülessepanek oleks mõtetult tüütav ja kurnav nii mulle, kui ka tõenäoliselt lugejatele.  Räägingi lahti vahepeal toimunu. Põld, kus praegu treenin on selline, kus looduslikult kasvav hein ja muu taimestik paar korda aastas maha niidetakse. See on üsna kõrge ning niitmise käigus sõidetakse osa sellest maha. Sellega tekib seis, kus põllul vaheldub natuke mugavam madalam niidetud osa ja siis mahasõidetud kõrgem nö. kuluosa. Kuna vahepeal oli pikalt kuiv, siis nii see madalam osa kui ka kõrgem osa on mõlemad üsnagi kuivanud iseloomuga. Need mahasõidetud osad ei ole just väga regulaarselt ja skemaatiiselt vaid täiesti suvaliselt. See tekitab seisu, kus koera jaoks muutub pidevalt natuke põllu lõhn (arusaadavalt on mahasõidetud ja niidetud osal erinev lõhn) ning samas ei luba see kasutada silmi ajamise abina.  Iga koer üritab võimaluse piires jälje ajamisel kasutada silmi. Se on täiesti normaalne ning koolituslikult ka täiesti okei, et koer kasutab jäljetöös kõiki oma meeli. Samas ei tohi ta aga minna ninalt silmadega ajamisele üle. 

Kui ma esimest korda selle põllul treenisin, siis tegin koerale vaid ühe sirge (ca. 50 sammu) ning panin toitu ca. 2/3 ulatuses. Eesmärk oli koera uue põlluga kohandada ning tuua teiselt põllult üle vasak – parem tehnika. Suurem toidu hulk vaheldudes tühjade osadega võimaldas kasutada ka negatiivset mõjutust ja läbi selle kohandada koera uue põlluga andes talle mõista, mis ta tegema peab. Tüüp sai ilusti hakkama ning järgmisel jäljel tulid juba 2 nurka ja samuti toidu osakaal vähenes. Tegin 4-5 sellist jälge ning panin tähele, et koer ajas juba ka antud põllul üsna enesekindlalt. Muutsin iga jäljega olukorda natuke raskemaks minnes rohkem mahasõidetud aladele ja tehes neile ka nurki. Edasi tekkiski idee kasutada ära veoautode sõidurada ning õpetada koer seda ületama. Kuna sealt on sõitnud rasked autod, siis see roheline autojälg on pinnaselt hästi kõva ning rohi väga madal. Astudes sinna jälje isegi üsna tugevalt ei jää seal midagi näha ning tõenäoliselt ka jälje lõhn on väga teise iseloomuga ning oluliselt nõrgem kui ülejäänud põllu osas. Esimest korda rööpa äärele sattudes tegi Tüüp näo, nagu oleks jõudnud jõe kaldale. Ta jäi seisma ja hakkas otsima kahelt suunalt lahendust (nö. nurka). Lihtsalt tema senine jäljeajamise kogemus ütles talle, et sellist asja ei saa jäljel toimuda ning ta üritas toetudes oma senisele pagasile leida lahendust. Aitasin teda natuke käega suunda andes edasi ning jõudsimegi teisele “kaldale”. Järgnevas trennis läks koer juba julgemalt autorööpasse, kuid ilmselgelt oli näha, et ta ei olnud seal täpne. Ta oli õppinud, et kui ta sellest “jõest” üle “ujub” , siis teisel “kaldal” on jälle jäljed olemas.Kolmas kord treenides panin esimesse rööpasse sisenemisel toitu ühte sammu, siis  tühjad ning kahe rööpa vahel jälle paar pala ja  teises rööpas tühjad sammud.  Koer oli rööpasse minnes märksa enesekindlam ja otsis sihipärasemalt. Kuna vahepeal oli toitu, siis sain ka negatiivselt mõjutades täpsust nõuda ning koer justkui mõistis, milles iva. Videol olev trenn on siis nö. neljas trenn. Esimest korda üle rööpa minnes paigutasin toidu täpselt samuti , kuid teisel panin vaid ühe pala kahe rööpa vahele. Nagu videolt näha on lahendab koer need üleminekud juba üsna enesekindlalt. Esimesse rööpasse minnes esimesel korral ta veidi kõhkleb ja ma hakkan juba käega suunama, kuid siis  ta lähebki juba iseseisvalt. 
NBNB! Väga oluline on meeels pidada, et tegemist on kutsikaga ning arvestades kutsika analüüsivõimega ning arenguga ei saa kuskiltki otsast eeldada, et ta  oskab probleeme lahendada ning teeb seda sarnaselt vanema koeraga. Seetõttu tuleb teha järeleandmisi täpsuses ning vajadusel natuke aidata ja mitte mingil juhul üle nõuda (ja negatiivselt mõjutades liiale minna). See on nagu köiel kõndimine – ühest küljest tuleb anda kutsikale võimalus iseseisvalt teha ja kogeda lahendamise rõõmu, teisalt jällegi üritada säilitada mõistlikul tasemel ka jäljetöö tehniline pool.  Meeles tuleb pidada, et taolisi üleminekuid peab täpselt ja enesekindlalt lahendama alles ca. 1,5 kuni 2 aastane koer ning hetkekoolituse eesmärk ei ole kuidagi sama käitumist välja arendada 4,5 kuusel koeral. Üsna kindlalt teen samal põllul sarnaseid jälgi veel 2- 4 . Tõenäoliselt tõstan latti veel selles osas, et mingil jäljel teen nurga kahe rööpa vahele soovides koera  rohkem mõtlema panna ning mitte pidama risti üleminekut iseenesest mõistetavaks.

Järgmise staadiumina lähen Tüübiga kindlasti jälle tagasi rohelisele põllule, et ta saaks jälle pikema rihma kogemust ning stabiilsemat rütmi. Kui jääda praegu liiga pikalt selle raskema osa peale, siis see hakkab eelnevat tööd hävitama. Sealt omakorda oleks soov juba edasi mullale minna. Ideaalis tahaks veel sel aastal enen talve teha ka üleminekuid rohult mullale ja tagasi.Siia lõppu kirjutan veel sellise huvitava võrdluse. Kui kunagi esimese koeraga sai ca 20 aastat tagasi jäljetreeningutega alustatud, siis  treeniti loogikaga, et kutsikaga alustades peab tegema ca. 50 jälge igas sammus toit. Mõeldes, et Tüübil on nüüd sama arv jälgi seljataga on ikka väga väga suur erinevus selle  50 jälje sisus ning ka koera arengus Täna sinna aega (20 aastat) tagasi vaadates tundub ikka jube aja raiskamine ning kutsika arengu pidurdamine , mis sel ajal sai tehtud. Muidugi samas, kui koera lugeda piisavalt ei oska ja kogemust vähe, siis igasse sammu toitu pannes on ka ära rikkumise võimalus väiksem kuna toit hoiab ju kõik vead peidus (kiiruse , täpsuse  jne). Tõsi samas ju ega arengut ka ei toimu .