Kirjutaks siia pikemapoolse loo selle aasta FCI IPO – FH MM-ga seoses tekkinud mõtetest, põhjustest miks ma ise sinna osalema läksin ning ideedest, mis MM  i järgselt tekkisid. MM -l osalemine sarnaselt välisseminariga tekitab alati meeletult palju mõtteid. Eks peamine osa selles on asjaolus, et saab siinsest konservist välja ning seetõttu on võimalus näha maailma veidi suuremana ning vaadata siinset nö. kõrvaltvaataja pilguga.

 Kohe alustuseks peab ütlema, et jäin MM l käiguga väga rahule. Kuivõrd läksin võistlustele ennekõike kaasa kaptenina ning andsin endast parima, et Eesti põhitiimil oleks hea osaleda ja valmistuda MMks, siis täiesti selgelt olen väga rahul, et nii Aarnel kui Gretal sooritused õnnnestusid ning Eesti saavutas väga kõrge 5 koha 21 ühe riigi hulgas. Ka oma koeraga jäin väga rahule. Kui panna kokku erinevad komponendid, nagu koera vanus (tal täitus alles MM -l olles 3 aastat), vähene ettevalmistusperiood seoses hilise kevadega ning kohapealsed väga rasked olud, siis tegelikult koer pigem üllatas mind positiivselt.

Alustaks, siis kõigepealt omast koerast. Miks ma otsustasin koera kaasa võtta ning minna riski peale välja, et äkki pääsen starti. Ma olen koolitajana juba väga pikalt arvanud nii, et eesmärgid tuleb kõrged asetada ning kogu aeg peab pöörama tähelepanu sellele, et toimuks areng.  Areng peab toimuma koeras ning samuti koolitajas. Kui koerajuht/koolitaja ei arene, siis ei ole paratamatult ka koeral ruumi arenguks. Areneda on võimalik aga ainult selliselt, et sa pead kobama piire. Vaid piiridele lähenedes on võimalik näha tegelikku taset ning ausalt olukorda hinnates analüüsida ning areneda. Olen oma koera treeninud selliselt, nagu ideaalis oma metoodikas ette kujutan. Käies andmas seminare ning koolitades teisi on alati see faktor, et koeraomanikud teevad ju lisaks isesesivaid trenne ning seetõttu tuleb seal paratamatult väikseid viperusi sisse, mis minu nägemuse ja süsteemiga päris 1: 1 le kokku ei sobi. Oma koera saab aga treenida täpselt nii, nagu ideaalis õigeks pead. See tee ei ole olnud lihtne, kuivõrd Tüüp ei ole ahne koer. Ta sööb küll toitu, aga pole just harvad päevad, kus ta hommikuse söögi söömata jätab ning ka jäljel olenemata maiuse kvaliteedist pooled palad jäljele jätab. Minu metoodika üks komponente seisneb selles, et annan koerale lahendada probleemseid olukordi ning tekitan talle sishipäraselt stressi ning õpetan, et ta peaks sealt isesesivalt välja ronima ning stress peaks aktiivsust toota. Lähtuvalt sellest olen üritanud mõelda võimalikult laialt. Toetudes oma varasemale MM i kogemusele olen üritanud leida tõeliselt probleemseid põlde ja pindasid.  See kõik arendab koera ning ma tean, et ta on seetõttu võimeline lahendama päris raskeid olukordi. Selleks, et saada aga adekvaatsemat pilti on vaja võistlust, kus seda taset saab kontrollida.

Eelmise aasta sügisene IPO – FH MV sed toimusid Eesti mõistes keskmiselt rasketel põldudel. Enamus siinseid võistlusi toimuvad ühtlasel lahtirullitud rohuvaibal, millel jäljetulemuse saamiseks polegi palju vaja. Eks sellised põllud on tootnud ridamisi kõrgeid punkte ja niimõnegi töötsempioni. Kahjuks aga sellised põllud ei anna arengut, sest puudub võimalus katsetamiseks. Nad toodavad küll karikatega poseerimispilte sotsiaalmeediasse, mida saab ikka ja jälle kasutada ning feimi lõigata ning vajadusel nende najal kutsikaid müüa, kuid need ei toeta arengut.  Kui nüüd mõelda selliselt, et eeestikate põllud olid tavapärasest Eesti keskmisest raskemad (mida oli näha ju ka osade koerte tulemustest) ning ma sain seal Tüübiga punktid 91 + 92, siis ju on naiivne loota, et meil hakkab olema siin ridamisi veel raskemate põldude võistlusi. Ehk siis nö. arengu mõttes oli vaja edasi liikuda ja leida võimalusi.  Ma võrdleks Tüübiga võistlemist kõrgus – või teivashüpega, kus selleks et teada saada, millised on võimed oli vaja latti tõsta ja jõuda punkti, kus latt maha kukub.

Ma saan aru, et siinkohal osad kindlasti ütlevad ja arvavad, et ma tapan oma noore koera ära. Kui inimesed nii ei arvaks, siis ma tegelikult olekski üllatunud 🙂  Eks ju ajaloos kaugemale mõeldes meenuvad ajad, kus arvati, et maakera on lapik ning uue ideena tulnu dmõte ümarikust maakerast sai väg apalju kriitikat. Eks ju alati kiputakse otsima tuge nö. sisse harjutust ning tavapärasest. Igasugune uus tundub alati pigem võõrastav ja hukatusele viiv. See on nii inimlik. Minu metoodika erineb traditsioonilisest, üldlevinud metoodikast üsna palju. See on ka üks põhjuseid, miks mind kutsutakse nii palju piiri taha seminare tegema. Eelmisel aastal käisin Soomes seminari tegemas ning selleks aastaks on mind juba kutsutud sinna 3 seminari tegema. Tagasiside ongi olnud selline, et minu metoodika liigub oluliselt kiiremalt edasi, kui tradistioonilised.  Siiani on ta ka tootnud tulemust. Lisaks Eesti sportlastele on tulnud väga palju positiivset tagasisidet piiri tagant. Mitmed seminaridel osalejad on teinud läbi märkimisväärse hüppe.  Vaadates oma koera olen ma täiesti selgelt veendunud, et vaja on katsetada , et edasi areneda ning ma ei näe absoluutselt mingit probleemi selles. Kuigi koe ron noor, siis näiteks MM i teise jälje läbikukkumine ei jäta tema arengusse mingit armi. See oli vaid 1 jälg sadadest.

Olen kuulnud juba ka ringiga kommentaare, et näe, mis ta ronis sinna MM le. Arvata ju oli, et noor koer kukub läbi. Ma ütleks selliselt, et see kogemus, mis ma MM lt sain , seda ei oleks ma never siit saanud. Kui aga mõelda, kas läbikukkumine on läbikukkumine. Vaatame koera vanust. Tüüp sai MM i reisil 3 aastat vanaks.  Aarne Sannu  oli samas vanuses teinud vaid IPO 1 jälje ning FH 1 jälje esimese stardi tegi alles 4 aasta vanusena. Teine Eesti ajaloo meeldejäävalt edukas koer Wimba tegi oma esimese stardi FH 1-s 4,5 aastasena.  Kas see, et Tüüp tegi 2,5 astasena IPO – FH s 91 + 92 muudab ta edukamaks? Ei muuda. Täiesti selgelt leian ma täna, et Wimba ja Sannu on näidanud oluliselt kõvemat ja paremat taset. Edukaim on see koer, kes näitab nö. lõppjoonel edukamat tulemust. Minu lookia seisneb selles, et jäljekoer töötab suuresti kogemusele toetudes. See tähendab, et mida rohkem on tal kogemust, seda edukam ta on.  Arvestdes Tüübi tänast kogemuste pagasit võib eeldada, et 4 aastaseks saades on tal kogemust väga palju rohkem, kui eelnimetatud koertel oli samas vanuses. See aga ei ole veel edukuse võti. Edukus tuleb läbi selle, et see kogemus ja saadud info tuleb osata keerata sellisesse suunda, et sellest oleks treeningutel kasu, mis tagaks koera arengu ja taseme tõusu. Ehk ütleks ikkagi, et tibusid loetakse sügisel ning ma tõesti loodan, et oskan kogu senini saadud kogemuse ja teave tööle panna.

Eelneva jutu põhjal loodaks, et kõik lugejad said aru, miks ma soovisin startida ning mis mind motiveeris koera kaasa võtma.

Tüüp ja MM.

 Peab kohe alustuseks tõdema, et võrreldes sügisese Eesti MV stardiga oli Tüüp oluliselt kehvemini ette valmistatud. Peamine põhjus seisnes lumes ja hilises kevades, mistõttu jäi trenne väheks.  Milles seisnes see kehvem tase?  Kui treenida jäljekoera töötama aktiivselt (mis on tänaste eeskirjade valguses mõistlik), siis noor koer on peale pikemat pausi üsna energiline. Selleks, et saada ta nö. stabiliseeruma läheb vaja trenne ja aega.  Stabiliseerumine tähendab seda, et koer ajaks vajalikus rütmis, suudaks valida vajalikku tempot ning kõige sellega kaasneks ka soovitud täpsus.  Täiesti selgelt on see osa vanema koeraga lihtsam, kuivõrd koeral läbi lisanduvate treeningute ja kogemuse tekib teatav stabiliseerumine nii ehk naa. Greta ja Aarne kutsusid mind Saaremaale treenima, kus oli lumi lahkunud palju varem ning jälge sai puhtal maal treenida juba pea kuu varem, kui  mujal Eestis. Miks ma ei läinud? Aga sellepärast, et sõites nädalavahetuseks sinna treenima oleks saanud teha vaid paar jälge ning nö. üldpildis poleks see palju midagi andnud. Selleks, et saada mingit tulemust, oleksin ma pidanud sõitma sinna 4-5 päevaks, kuid seda mul töö paratamatult ei võimaldanud. Lisaks ei jõudud ma koerale treenida vajalikku vastupidavust. Enne eestikaid olin ma teinud koeraga ridamisi jälgi üle 2500 sammu ning mitu jälge isegi pikkuses üle 3500 sammu. Mm le sai sõidetud nii, et all oli vaid 2 jälge pikkuses ca. 2500 sammu. Täiesti selgelt on seda vähe. Mu koer oli küll füüsiliselt väga heas vormis tänu suurele treeningkoormusele, kuid kahjuks nõuab jälje treenimine jälje vastupidavuse arendamist. Seda saab aga treenida vaid ainult jälge ajades. Meil Eestis kipuvad osad iniemsed ekslikult arvama ja ka leviotama väärarusaama, et koer, kes ajab jälge ajab seda igal põllul ja vastupidi. Tegelikult on väga suur vahe sees, kas koer peab töötama tavapärastes oludes 600 sammu või raskemates oludes 1800 sammu.  Sügisel läks mul aega 6 nädalat, et saada koer IPO jälje ajamiselt FH jälje võimekuseni. Rääkisin MM l pikemalt juttu Peter Lengvarskiga, kes on korduvalt olnud IPO – FH MM de medalil. Ta ütles, et tema kogemusel läheb ca aasta, et saada IPO jälje koer ümber programmeeritud IPO – FH tasemeni (loomulikult heale tasemele). Minu jaoks oligi antud võistlustega seoses huvitav näha, et kuhu maani kannab Tüübi tase sellises olukorras ning millest jääb kõige rohkem puudu. Kindlasti lihtsamates oludes oleks saadud info olnud teistsugune, kuid antud tingimustes koorus välja just selline pilt, nagu koorus.

Minu pilgu järgi jäigi kõige rohkem puudu just sellest, et koer ei olnud päris õiges hääles ehk natuke kiirustas ning lähtuvalt sellest oli natuke ebatäpne. Siinsetes oludes poleks see olud probleemiks, kuid rasketes oludes lõi see alused väikesteks vigadeks, mis omakorda nõudsid ülekontrollimist ning sellega seoses kulutasid energiat. Puudu jäi ka vastupidavusest.  Seda oli näh atreeningjälgedel. Oleks tahtnud teha veidi teistsuguseid häälestusjälgi, kuid arvestades koera konditsiooniga pidi plaanides tegema korrektuure. Samuti oli seda näha teisel MM i jäljel, kus koer peale esimest ca. 800 – 900 sammu ei olnud võimeline enam antud tasemes vajalikuks analüüsiks. Toonitan veelkord üle, et treenisin koeraga 3 korda nädalas varrukat + kuulekuse trennid + füüsiline ettevalmistus.  Vaadtes koera varrukatrennides ning tema lihaskonditsiooni väidaks, et koer oli oma senise elu parimas füüsilises konditsioonis. Kui nagu öeldud, jäljetöö eeldab teistsugust vastupidavust. Kui mõelda edaspidise peale, siis kui juhtub taas tulema aprilli alguse MM ning siin ei lähe lumi ära ning Tüübil oleks võistlema minemas, siis pean leidma kindlasti lahenduse, kuidas  jälje vastupidavust treenida.  Aga selleks oligi vaja katsetada, et kuidas sellise ettevalmistusskeemiga koera tase kannab. Kandis üsna okei, aga siiski jäi jupp puudu 🙂 Loomulikult lähtuvalt treeningsituatsioonidest ja ka võistlustel nähtust, tuli ridamisi ka detailsemaid mõtteid, mida tuleks treeningutel teha nii oma koera, kui ka minu juures treenivate koertega. Selles osas on MM alati huvitav. Teen siinkohal pausi ja kirjutan lähiajal edasi.

Lisan siia alla video MM i jäljepõldude pinnasest