Osadel õhtutel minnes päikeseloojangut pildistama leiad eest suure koguse kive ja pilvi, mis juba on kõik kogunenud valgusmängu vaatama ning selle trügimise vahelt on juba tõeliselt raske leida paika, kuhu ennast veel sinna vahele mahutada.
Kui päike loojub üle viljapõllu värvides kõik kollakaks pruuniks, siis vaadates isegi fotot sellest on võimalik tunda seda päikesest kiirgavat soojust, mis annab nii palju positiivset energiat.
Oma Itaalia reisil käisin ka sellises imelises kohas nagu Marano Laguun. Koht kus elavad sajad erinevad linnud, kes kas on seal lihtsalt vahepeatust tegemas või ongi see nende koduks. Muuhulgas oli seal väga palju flamingosid, kes tulid, sõid ja läksid… Jätka lugemist →
Pikk päev oli õhtusse veerenud ja päike oli loojumas. Oli aeg lõpetada vees hullamine ja pritsimine. Isa kogus pere kokku ja asus kodupoole teele ületades kodupoole libisedes päikese kiirtee.
Kui meri oli tumesinine ja lained värvisid valget ning taevas toonitas punasega.
Vahest lihtsalt on sellised õhtud, mis meenutavad muinasjutte. Istud maha, vaatad vette ja ühel hetkel märkadki, kuidas seal pinan alll liuglevad merineitsid ja tunned kuidas õhus uduna roomavad pilved libisevad sinu suunas, et sosistada kõrvu lugusid möödunud päevast.
Igapäevaselt rutates näeme me tihti vaid ummikuid, tolmuseid tänavaid, kiirustavaid inimesi ja trügivaid autosid. See on meie nö. rutiin, mis justkui varjuna saadab meid päevast päeva. Kui vaadelda seda kiirteed kui liikuvat rongi ning lihtsalt astuda sellelt maha, siis võid… Jätka lugemist →
Siis, kui tumesiniste äikesepilvede vahelt hakkab kergelt kumama helesinist taevast ning päike heidab piiludes kollakas – oranzi tooni, siis tegelikult saabub see hetk, kus rannas olev vetikas muutub kuldseks ning rahnud tuletavad meelde, et torm on alati mööduv nähtus, mis… Jätka lugemist →
Puuämblikule meeldisid päikeseloojangud. Kui päev hakkas lõpule jõudma, ronis ta igal õhtul oma urust välja ja roomas veepiirile pikutama. Meenutas möödunud päeva, nautis sumedat õhtut ja kuulas vaikselt seda sisinat, mis tekkis päikese vette vajumisel.
Lago di Fusine on imeline paik Itaalias Austria ja Sloveenia piiri ääres. Keset Alpi mäestikku asuvad ilusad rohelise veega järved, mida ümbritseb kaunis mets ja mäed. Eriti sügisel, kui lehed hakkavad puudel värvi muutma on rohelise järve ja värviliste puude… Jätka lugemist →
Kaks rasket rahnu olid paigutatud randa paigas hoidma. Nad olid nagu ranna valvurid, mis hoidsid vee ja liivariba paigal. Ilma nendeta oleks päike oma loojuvas ilus ja värvide muusikas imenud kõik endaga kaasa, kuivõrd ta oli ümbritseva oma lummusega hüpnotiseerinud…. Jätka lugemist →
Päike piilub veel viimast korda üle mägede, mis juba uinuvad udus. Vaadates seda pilti tuleb lihtsalt silme ette võrdlus: viimast pilku heitev päike on nagu muinasjutu lõpp ning udus tukkuvad mäed nagu just magama uinunud laps, kes muinasjutu lõppu ära… Jätka lugemist →
Kaljude vahelt vonkles läbi sinine rada, mida mööda päike igal hommikul oma teekonda alustas. Sillerdavat sinist teed pidi hüpeldes nautis ta oma peegeldust vee pinnalt ja silus sirgeks torkivaid kiiri; veele vaadates kohedas ilmet ja silus naeratust, et siis juba… Jätka lugemist →
Ümberingi on kõik nii vaikne. Päike on juba laskunud metsa taha ning sa kuuled vaid mühisevat energiat voolamas mäe seest välja sammaldunud igivanade kivide vahelt läbi. Sa tunned kõike seda jõudu, mida ajatu ümbrus ja selle sees mühisev energiavool endas… Jätka lugemist →
Seisad põlvini vees ja tunned mäest alla voolava vetevoo energiat ning mõistad, kuidas kõik see energia, mis on pildil täidab sind üleni andes jõudu ja puhastades hinge.
Üritame ennast mõelda nüüd ajahetke, kus meie koju saabub kutsikas. Mida üks koer sellises situatsioonis tunda võib? Tegelikult on seda ju raske ette kujutada. Täiesti ilmne on see, et kutsikas tunneb alguses mõnevõrra ennast ebakindlalt, kuivõrd ta on eraldatud oma… Jätka lugemist →
Veski seisis vagusi ning vaatas ainiti kuud, mis vaikselt horisondi poole laskus. Ta uuris sügavalt kõiki kuu kraatreid ja laike ning oli sellest lummuses. Järgmisel hetkel tundis ta, et keegi koputab ta õlale. Vaadates tagasi nägi ta päikest tõusmas, kes… Jätka lugemist →
Selle aasta aprill on olnud meeletu kontrastide kuu. Samas on olnud 15 kraadi külma ning teisalt jälle mõne päeva pärast 20 sooja kraadi. Kord on sadanud 30 cm lund ja järgmisel hetkel paistnud soe päike. Seda pilti tehes oli õues… Jätka lugemist →
Sõitsin autoga ning nägin kõrval põllul sookurgi jalutamas. Hiilisin siis saabaste lurtsudes mööda metsatuka serva, et äkki saagki kurgedele piisavalt lähedale, et pilti teha. Saapad tegid vesisel põllul lurts ja lurts ning ega need kured ju kurdid ka polnud. Jõudnud… Jätka lugemist →
Kuivõrd talv oli pikk ja külm, siis sai meri suures ulatuses kaane peale. Kevadel hakkas jää liikuma ning tugevamad tuuled ajasid jää hunnikutesse. Sellega teeb loodus pool tööd kaunist fotost juba ära. Vaja on veel päike panna punaselt loojuma selle… Jätka lugemist →
Ilus punane päikeseloojang rõõmustab alati südant oma imelise tooniga. Tihti on aga imelisem toon hoopis loojangule vastassuunas. Eriti talvel ja külmaga tähendab see kaunist lillat värvust, mis näiteks valge jää peal kontrastina veel eriti kaunilt kumab.
Kõik kolm pilti on tehtud sama päikeseloojangu ajal kuni 20 minuti sees ning enamvähem 50 meetri pikkuse lõigu sees. See on imeline, kuidas sama loojang pakub eri suundades nii erinevaid värvusi. Pildid on tehtud 29. märtsi õhtul vahemikus 20:05 kuni… Jätka lugemist →
Kui õues on talvised miinuskraadid ning puhub 13 m/sek põhjatuul tuul, siis on tunne, et kõrvad kukuvad ise küljest ära ning siis vajub päike punaselt hõõgudes susinal vette ning kõik see külm kaob. Nautige soojas ja jooge mõnusalt teed kõrvale.
Need, kes tahavad näha Veneetsia tõelist ilmet ja hingata endasse nö. päris Veneetsiat, tasub sinna minna enne turismi hooaega ning võimalusel olla seal kuni hilisööni. See miljöön ja hõng, mis sellest linnast siis välja õhkub on täiesti midagi muud, kui… Jätka lugemist →
Tõusin spetsiaalselt üles juba kell jupp enne kuut, sest ilmateade lubas selget ja arvasin, et päikesetõus võib olla kaunis. Ja seda ka oli. Päike veeretas ennast vaikselt ringutades horisondilt ülesse valgustamas kaugel sõitvat kalalaeva ning võimaldades lindudel parvedes vee kohal… Jätka lugemist →
Foto on tehtud Miramare lossi aias Itaalias. Nimetatud lossil on väga suur ja kaunis aed ja park. Pildil olevad trepid olid aga aia taga lukustatud väravatega külastajate eest suletud. Mulle tundusid need trepid tõeliselt muinasjutulised ja ma kohe pidin neist… Jätka lugemist →
“Seisatsin hetkeks ja kuulatasin. Veel oli õhus sellist sahinat, mis meenutus toimunut. Alles olid siit mööda lennanud haldjad, kes kadudes tihedasse udusse olid riivates oksi jätnud sinna sädelevat tolmu, mis veel hääbudes päikese käes kergelt sillerdas. Võis veel aimata õhus… Jätka lugemist →
Iga punane päikseloojang on omamoodi maagiline. Kui koged aga sellist loojangut mööda merejääd mandr poole liikudes, siis see kilomeetrite pikkune jääväli lisab emotsioonile veel juurde tugeva annuse erilisust. Foto on tehtud jääteel Saaremaalt mandrile.
Päikesetõusu punane ei ole kunagi sarnane nagu on loojangu punane. Päikesetõusus on alati värskust ja kargust ning algavat päeva. Kui loojang on tavaliselt soe ja kokkusiduv. Foto on tehtud Rocca al Mare poolt Kopli lahele vaatega Tallinna kesklinna suunal.
Antud lugu on kirjutatud paralleelselt Tüübi treeningute blogisse, mida saab lugeda Royal- Canini lehelt ning siia. Royal – Canini lehele on saanud alates esimesest trennist kirjeldada lahti sportkoera kutsika koolituse arengut oma koera (Tüüp) najal. Kuna antud lugu on aga pikem ja… Jätka lugemist →
Krõbeda pealispinnaga küpsetatud seakoot, mille liha sulab suus on tõeline nauding. Minu armastus ahjus küpsetatud seakoodi vastu sai alguse minu esimesest reisist Saksa Baierimaale, kus ma käisin üle 10 aasta tagasi. Süües krõbedaks küpsenud seakooti ja juues peale värskelt pruulitud… Jätka lugemist →
© 2025 Aivo Oblikas — Ehitatud WordPress platvormile
Teema autor Anders Noren — Üles ↑
