Udu liikus vaikselt ja riivamisi. Kui olid liikumatu, siis tundsid, kuidas see pehmelt ja justkui lühikesi peatusi tehes üle libises ning imenud endasse tükikese minust edasi liikus, muutes vaikselt edasi roomates kogu aeg kergelt oma värvi, mis väljendas temas sees… Jätka lugemist →
Mulle väga meeldib see üksik tamm keset põldu. Läksin teda pildistama, kuna taevas oli täitunud dramaatiliste pilverünkadega. Kogu pildi sidus aga tervikuks taevas sirav täiskuu. Kõik need koos tekitavad mulje, nagu oleks muinasjuttu stunud.
Vahest on nii, et kõnnid omades mõtetes mööda põldu ning siis ehmatatuna üle lendava linnu häälitsusest tõstad pea ja vaatad ringi ning ehmatad ümbritsevast. Oled sattunud nagu filmi. Pole üldse keeruline ette kujutada, kuidas valged jänesepoisid just just põõsa taha… Jätka lugemist →
Täiesti imeline ja ainulaadne paik Eestimaal. Astud väravast sisse, võtad istet puupingil ja kuulad vaikust. Vahest langeb vaikse sahinaga allapoole mõni värviline sügisleht, mis vaid oma liikumisega kaunistab ajatut vaikust.
Udusse minnes keri lahti punane lõng, et oskaksid pärast tagasi tulla.
“Kui vaadata tähelepanelikult ja mitte kaotada valvsust, siis ühel hetkel peavad ju hakkama paistma laeva tuled, kaikuma rõõmsad helid ja hõiked. Tuleb lihtsalt tähelepanelik olla, ja horisonti vaadata, sest need ju tulevad sealt. Nad ju peavad tulema sealt.”
Mu järjekordne katsetus infrapuna fotograafia poolel. Kui keskenduda liikuvatele pilvedele ning minna sügavamalt pilti sisse, siis pole üldse keeruline kujutada ette rasketes rüüdes sõdalasi ratsutades eemaldumas lossist, kujutada ette elu lossis ja hääli selle ümber
See foto on nagu elu. Osad näevad siin värve, teised vaid tumedaid varje; ühed näevad vihma, teised kohatist selget taevast ja päikest; osad taas ilma halvenemist, teised vastupidi selle lõppemist. Ja siis kõige selle keskel seisavad isikud, kes säravad kõige… Jätka lugemist →
Reaalsus võib teinekord tunduda nagu unenägu ja unenägu taas nagu kõige selgem reaalsus. Fotol olev laev ja foto ise on reaalsus 🙂
Pildil olev kirik on ehitatud 13 sajandil. Minu arust on kombinatsioon sajandeid vanast kirikust, millel on täiesti tuntavalt oma hing ja elu, ja päikeseloojangust seline kooslus, mis paratamatult viib ajas kaasa. Sa vaatad seda pilti ja nii lihtne on ette… Jätka lugemist →
Igal hommikul võttis puu oma pisikese poja ning nad jalutasid koos suurele avarale väljale. Poiss võttis istet mätta peal ning siis nad nautisid koos seda, kuidas päike vaikselt horisondi tagant välja tõusis. Need hetked olid täis maagikat ning mitte miski… Jätka lugemist →
Jõudes randa oli see inimtühi. Leidsin eest vaid ühe kivi, kes istus tardunult kergelt lainetavas vees ja imetles värvimängu. Tegin kiirelt pildi ära, et mitte segada ja jätsin ta sinna edasi üksinda imetlema.
Osadel õhtutel minnes päikeseloojangut pildistama leiad eest suure koguse kive ja pilvi, mis juba on kõik kogunenud valgusmängu vaatama ning selle trügimise vahelt on juba tõeliselt raske leida paika, kuhu ennast veel sinna vahele mahutada.
Kui päike loojub üle viljapõllu värvides kõik kollakaks pruuniks, siis vaadates isegi fotot sellest on võimalik tunda seda päikesest kiirgavat soojust, mis annab nii palju positiivset energiat.
Oma Itaalia reisil käisin ka sellises imelises kohas nagu Marano Laguun. Koht kus elavad sajad erinevad linnud, kes kas on seal lihtsalt vahepeatust tegemas või ongi see nende koduks. Muuhulgas oli seal väga palju flamingosid, kes tulid, sõid ja läksid… Jätka lugemist →
Pikk päev oli õhtusse veerenud ja päike oli loojumas. Oli aeg lõpetada vees hullamine ja pritsimine. Isa kogus pere kokku ja asus kodupoole teele ületades kodupoole libisedes päikese kiirtee.
Kui meri oli tumesinine ja lained värvisid valget ning taevas toonitas punasega.
Vahest lihtsalt on sellised õhtud, mis meenutavad muinasjutte. Istud maha, vaatad vette ja ühel hetkel märkadki, kuidas seal pinan alll liuglevad merineitsid ja tunned kuidas õhus uduna roomavad pilved libisevad sinu suunas, et sosistada kõrvu lugusid möödunud päevast.
Igapäevaselt rutates näeme me tihti vaid ummikuid, tolmuseid tänavaid, kiirustavaid inimesi ja trügivaid autosid. See on meie nö. rutiin, mis justkui varjuna saadab meid päevast päeva. Kui vaadelda seda kiirteed kui liikuvat rongi ning lihtsalt astuda sellelt maha, siis võid… Jätka lugemist →
Siis, kui tumesiniste äikesepilvede vahelt hakkab kergelt kumama helesinist taevast ning päike heidab piiludes kollakas – oranzi tooni, siis tegelikult saabub see hetk, kus rannas olev vetikas muutub kuldseks ning rahnud tuletavad meelde, et torm on alati mööduv nähtus, mis… Jätka lugemist →
Puuämblikule meeldisid päikeseloojangud. Kui päev hakkas lõpule jõudma, ronis ta igal õhtul oma urust välja ja roomas veepiirile pikutama. Meenutas möödunud päeva, nautis sumedat õhtut ja kuulas vaikselt seda sisinat, mis tekkis päikese vette vajumisel.
Lago di Fusine on imeline paik Itaalias Austria ja Sloveenia piiri ääres. Keset Alpi mäestikku asuvad ilusad rohelise veega järved, mida ümbritseb kaunis mets ja mäed. Eriti sügisel, kui lehed hakkavad puudel värvi muutma on rohelise järve ja värviliste puude… Jätka lugemist →
Kaks rasket rahnu olid paigutatud randa paigas hoidma. Nad olid nagu ranna valvurid, mis hoidsid vee ja liivariba paigal. Ilma nendeta oleks päike oma loojuvas ilus ja värvide muusikas imenud kõik endaga kaasa, kuivõrd ta oli ümbritseva oma lummusega hüpnotiseerinud…. Jätka lugemist →
Päike piilub veel viimast korda üle mägede, mis juba uinuvad udus. Vaadates seda pilti tuleb lihtsalt silme ette võrdlus: viimast pilku heitev päike on nagu muinasjutu lõpp ning udus tukkuvad mäed nagu just magama uinunud laps, kes muinasjutu lõppu ära… Jätka lugemist →
Kaljude vahelt vonkles läbi sinine rada, mida mööda päike igal hommikul oma teekonda alustas. Sillerdavat sinist teed pidi hüpeldes nautis ta oma peegeldust vee pinnalt ja silus sirgeks torkivaid kiiri; veele vaadates kohedas ilmet ja silus naeratust, et siis juba… Jätka lugemist →
Ümberingi on kõik nii vaikne. Päike on juba laskunud metsa taha ning sa kuuled vaid mühisevat energiat voolamas mäe seest välja sammaldunud igivanade kivide vahelt läbi. Sa tunned kõike seda jõudu, mida ajatu ümbrus ja selle sees mühisev energiavool endas… Jätka lugemist →
Seisad põlvini vees ja tunned mäest alla voolava vetevoo energiat ning mõistad, kuidas kõik see energia, mis on pildil täidab sind üleni andes jõudu ja puhastades hinge.
Üritame ennast mõelda nüüd ajahetke, kus meie koju saabub kutsikas. Mida üks koer sellises situatsioonis tunda võib? Tegelikult on seda ju raske ette kujutada. Täiesti ilmne on see, et kutsikas tunneb alguses mõnevõrra ennast ebakindlalt, kuivõrd ta on eraldatud oma… Jätka lugemist →
Veski seisis vagusi ning vaatas ainiti kuud, mis vaikselt horisondi poole laskus. Ta uuris sügavalt kõiki kuu kraatreid ja laike ning oli sellest lummuses. Järgmisel hetkel tundis ta, et keegi koputab ta õlale. Vaadates tagasi nägi ta päikest tõusmas, kes… Jätka lugemist →
Selle aasta aprill on olnud meeletu kontrastide kuu. Samas on olnud 15 kraadi külma ning teisalt jälle mõne päeva pärast 20 sooja kraadi. Kord on sadanud 30 cm lund ja järgmisel hetkel paistnud soe päike. Seda pilti tehes oli õues… Jätka lugemist →
© 2026 Aivo Oblikas — Ehitatud WordPress platvormile
Teema autor Anders Noren — Üles ↑
