Kui istuda tõeliselt vaikselt rannas päeval, mil tumedad tigedad pilved lendavad kerge sahinaga üle pea suunates puurivaid pilke allapoole. Ühel hetkel muutub kõik ümbritsev vaikseks ja salapäraseks ning siis hakkab veepind kergelt virvendama ning suutes vaikselt edasi istuda on võimalik… Jätka lugemist →
Teinekord on looduses selliseid hetki, et teed foto, lähed koju ja avad selle arvutis ning siis vaadates seda tunned külma lõhna. Tunned seda imelist lõhna, mis loob talve ja tekitab valgust.
Vahest on nii, et kõnnid omades mõtetes ja ruttad igapäeva kiirust joosta ning siis järsku miski äratab sind sellest ülesse ja paneb ringi vaatama ning siis sa märkadki, et sul on võimalus korraks heita pilk romantilisse armastusfilmi, mis kuskil seal… Jätka lugemist →
Päike hiilis udust välja hästi vaikselt ja ettevaatlikult lootes näha vee kohal hõljuvat maagiat ning lahkuvaid ööhelisid. Ta suutis ennast nii vaikselt välja nihutada, et isegi vee peale ei tekkinud virvendust. Ööhelid mängisid alles vaikusega peitust ning ei saanud arugi, et… Jätka lugemist →
Kräsupea oli seal igal hommikul. Eriti meeldisid talle need korrad, kus pimedusest hakkas alguses paistma kergeid pastelseid toone, mis siis aegamööda erksamaks muutusid ning lõpuks tõusva päikese valguses tantsima hakkasid. Oli küll päris külm, aga värvid oma tantsleva energiaga soojendasid… Jätka lugemist →
Me oleme Eestimaal harjunud, et meil on värvilised kevaded oma tärkava loodusega, sillerdavad suved lillemeres aasadega ning kirjud sügised värviliste lehtedega. Aga tegelikult on ka talved värvilised. Tuleb vaid osata vaadata.
Jagatud mure on väiksem ning jagatud rõõm on alati suurem. Sellepärast tulebki sellist momenti, kus kohtuvad värvid ja soojust ja emotsioonid, koos nautida, nagu need kolm sõpra siin järvejääl.
Infrpuna fotograafia on põnev seetõttu, et inimsilm ei näe infrapuna valgust. Seetõttu selliselt tehtud fotod näevad välja hoopis teistsugused, kui meie oleme harjunud maailma nägema. Siin on foto Kadriorust
On hommikuid, kus jalutades merejääle tekib tunne, et kõik on külmunud – värvid ja vesi ja isegi tuul.
Üle kallaste voolanud Keila jõgi.Jõe säng oma kurvidega on pildilt isegi leitav.
Maitse üle ei vaielda vaid kakeldakse. Minule meeldib selgelt toorem või medium veisefilee. Samas tean mitmeid inimesi, kes ei taha punasest jälgegi näha. Kuidas teha kodusel teel hõrku veisefileed, mis on täpselt soovitud küpsusastmel? Mina kasutan selleks jällegi sous vide… Jätka lugemist →
Voolav vesi loeb luuletust, värvid maalivad kunsti ja kergelt liikuv tuul köidab need kokku muinasjutuks. Foto tehtud 02.10.18 Nõmmeveskil
Kõik, kes on Itaalias käinud, on kindlasti maitsnud ka sealset pizzat. Enamasti tähendab see seda, et teie arusaamad heast pizzast omandavad täiesti uue sisu. Küll oleks hea, kui saaks ise kodus ka midagi sarnast teha. Tegelikult on võimalik kodus tehagi… Jätka lugemist →
Erinevalt eelnevatest kotkapiltidest, mida olen siia pannud, on see tehtud loomaaias. Sellegipoolest on minu jaoks selles pildis sellist teatavat ürgset jõudu. Sellist tunnet, mis korraks põlvist läbi käib ja judina seljal liikuma paneb. Minu jaoks on selles portrees sees nii… Jätka lugemist →
Hetkel, mil kapp seinast eemale nihutati avanes selle tagant värav Narniasse. Oli selgelt tunda, kuidas avausest sisse paistev muinasjutu maailm sind endasse imeb ning kaugelt eemalt kostsid juba hõiked ja hüüded, mida seal liikuvad veidrad olendid tekitasid. Foto on tehtud… Jätka lugemist →
Kui õhtu hämardus, hakkas Tamm alati teavasse vaatama. Ta soovis lugeda kokku kõik säravad tähed. Alustas ta alati hoogsalt, kuid olles juba mõnda aega loendanud, hakkas vaikselt tukk peale tulema. Ja nii see läkski. Igal õhtul. Jõudes kuhugi poolele maale… Jätka lugemist →
Järgne tähtedele, need näitavad teed, viivad muinasjuttudesse ja huvitavate tegelasteni. Foto tehtud Keila Joal
Alguses oli kõik roheline ja must. Seejärel kasteti pintsel valgesse helkivasse värvipotti ning kaeti roheline sädelusega. Pisikesed helkivad sädemed hüplesid ringi ja sütitasid taeva. See muutus alguses kollaksk punakaks ja siis muutudes aina heledamaks lõi lillakas punasena helendama. Oli kohe… Jätka lugemist →
Üksik majakas uitamas soojas suveõhtus omapäi, nautimas vaikust, mida ümbritsev udu pakkus ja sättimas mõtteid, mida kiire päev oli pähe toonud. Kas mõeldes sellele, ei tule sama meeleolu endalegi kuskilt minevikust meelde. Suvepäevad olid erakordselt soojad ning samas oli tuul… Jätka lugemist →
Kui keegi tahab teada,mis tunne on, kui aeg seisma jääb, siis tuleb minna tõeliselt udusel sügishommikul enne päikesetõusu mere äärde ja istuda sinna vaikselt ootama. Ühel hetkel hakkab pimedus vaikselt taanduma ning kergelt udu valgust läbi kumama. Ja siis ühel… Jätka lugemist →
Kuigi juba ammu kostus kutse unenägude maale, tahtsid nad lihtsalt nii väga näha viimaseid päikesekiiri pressimas läbi aina tiheneva udu. Nad tahtsid näha lahkuva päikesevalguse naeratusena pilvedelt maale peegelduvaid rõõmasaid värve ja kuulda seda vaikset häält, mida see värviline naeratus… Jätka lugemist →
Päikeseloojangu oranž on alati mõnusat meeleolu loov. See on nagu looduse poolt õhtusse pakutud rahusti, mis päeva peale kogunenud rutu kenasti maha silub. Violetsed õied, mis, on tikitud oranžile päikeseloojangule teevad selle aga täiuslikuks.
Udu liikus vaikselt ja riivamisi. Kui olid liikumatu, siis tundsid, kuidas see pehmelt ja justkui lühikesi peatusi tehes üle libises ning imenud endasse tükikese minust edasi liikus, muutes vaikselt edasi roomates kogu aeg kergelt oma värvi, mis väljendas temas sees… Jätka lugemist →
Mulle väga meeldib see üksik tamm keset põldu. Läksin teda pildistama, kuna taevas oli täitunud dramaatiliste pilverünkadega. Kogu pildi sidus aga tervikuks taevas sirav täiskuu. Kõik need koos tekitavad mulje, nagu oleks muinasjuttu stunud.
Vahest on nii, et kõnnid omades mõtetes mööda põldu ning siis ehmatatuna üle lendava linnu häälitsusest tõstad pea ja vaatad ringi ning ehmatad ümbritsevast. Oled sattunud nagu filmi. Pole üldse keeruline ette kujutada, kuidas valged jänesepoisid just just põõsa taha… Jätka lugemist →
Täiesti imeline ja ainulaadne paik Eestimaal. Astud väravast sisse, võtad istet puupingil ja kuulad vaikust. Vahest langeb vaikse sahinaga allapoole mõni värviline sügisleht, mis vaid oma liikumisega kaunistab ajatut vaikust.
Udusse minnes keri lahti punane lõng, et oskaksid pärast tagasi tulla.
“Kui vaadata tähelepanelikult ja mitte kaotada valvsust, siis ühel hetkel peavad ju hakkama paistma laeva tuled, kaikuma rõõmsad helid ja hõiked. Tuleb lihtsalt tähelepanelik olla, ja horisonti vaadata, sest need ju tulevad sealt. Nad ju peavad tulema sealt.”
Mu järjekordne katsetus infrapuna fotograafia poolel. Kui keskenduda liikuvatele pilvedele ning minna sügavamalt pilti sisse, siis pole üldse keeruline kujutada ette rasketes rüüdes sõdalasi ratsutades eemaldumas lossist, kujutada ette elu lossis ja hääli selle ümber
See foto on nagu elu. Osad näevad siin värve, teised vaid tumedaid varje; ühed näevad vihma, teised kohatist selget taevast ja päikest; osad taas ilma halvenemist, teised vastupidi selle lõppemist. Ja siis kõige selle keskel seisavad isikud, kes säravad kõige… Jätka lugemist →
Reaalsus võib teinekord tunduda nagu unenägu ja unenägu taas nagu kõige selgem reaalsus. Fotol olev laev ja foto ise on reaalsus 🙂
Pildil olev kirik on ehitatud 13 sajandil. Minu arust on kombinatsioon sajandeid vanast kirikust, millel on täiesti tuntavalt oma hing ja elu, ja päikeseloojangust seline kooslus, mis paratamatult viib ajas kaasa. Sa vaatad seda pilti ja nii lihtne on ette… Jätka lugemist →
Igal hommikul võttis puu oma pisikese poja ning nad jalutasid koos suurele avarale väljale. Poiss võttis istet mätta peal ning siis nad nautisid koos seda, kuidas päike vaikselt horisondi tagant välja tõusis. Need hetked olid täis maagikat ning mitte miski… Jätka lugemist →
Jõudes randa oli see inimtühi. Leidsin eest vaid ühe kivi, kes istus tardunult kergelt lainetavas vees ja imetles värvimängu. Tegin kiirelt pildi ära, et mitte segada ja jätsin ta sinna edasi üksinda imetlema.
© 2025 Aivo Oblikas — Ehitatud WordPress platvormile
Teema autor Anders Noren — Üles ↑
