Oli tuuline lumesajuga külm jaanuari hommik. Mere ääres tuiskas. Selline tüüpiline talveilm. Ja seal nad hüppasid ringi, nagu oleks igas ühes neist päike peidus. Ühel hetkel tekkis pilvedesse väike auk ning lindude taha tekkis värvi. Sisi saigi kiiresti pilt ära… Jätka lugemist →
Kui on olemas jää ja vesi ning helendavalt valge lumi ning sellele lisada päikesetõusu värvid, siis ongi kõik täiuslik.
Kui päike vaikselt puude taha laskuma hakkas ning oma lahkumise mälestuseks taeva punaseks värvis jäid kaks vaatlejat, kes ammu olid unistanud päikest näha, hardunult talle järgi vaatama, lootuses et ka järgmine päev toob päikest ja värve.
Alati, kui saabub õhtu ning pimedas taevas süttivad ükshaaval tähed, ilmub ta sinna, lükkab pea kuklasse ning naudib vaikselt nohisedes hingates lummavat vaadet. Kuna selgeid öid on vähe, siis üritab ta endasse imeda kõik need minutid, mille jooksul vaatemängu pakutakse,… Jätka lugemist →
Kas te mäletate veel rohelisi trolle Disney multikast Frozen. Ma sattusin ühel hilisõhtul peale nende kogunemisele. Oli tõeliselt nauditav ja kaunis õhtu ning seetõttu ka selline kogunemine igati loogiline.
Teinekord on looduses selliseid hetki, et teed foto, lähed koju ja avad selle arvutis ning siis vaadates seda tunned külma lõhna. Tunned seda imelist lõhna, mis loob talve ja tekitab valgust.
Kui õhtu hämardus, hakkas Tamm alati teavasse vaatama. Ta soovis lugeda kokku kõik säravad tähed. Alustas ta alati hoogsalt, kuid olles juba mõnda aega loendanud, hakkas vaikselt tukk peale tulema. Ja nii see läkski. Igal õhtul. Jõudes kuhugi poolele maale… Jätka lugemist →
© 2024 Aivo Oblikas — Ehitatud WordPress platvormile
Teema autor Anders Noren — Üles ↑
