Ma olen fotode tegemisel kuskilt sügaval hinges ikkagi maastikufotograaf. See tähendab, et kui ma pildistan lindu või looma, siis pigem tegevuses või koos maastikuga. Kui ma pildistan inimest, siis ma tahan et seal oleks lugu. Oleks maastikku, oleks emotsiooni ja… Jätka lugemist →
Seal kuskil kõrgel tuulise kaljunuka otsas elas kaunis tuulte printsess. koos oma kahe ihukaitsjast koeraga. Kui suvel kuivaga sooviti saada vihma või talvisel ajal valget lund, tuli võtta ette pikk ja raske teekond mööda kitsast ja järsku teerada sinna kuhugi… Jätka lugemist →
Kas seiklus pole mitte selline, kus on värve ja elamusi, põnevust ja särtsu. Käisin mõned ajad tagasi ühe pisipõnniga sellisel seiklusel, millest põnnil kindlasti vanemast peast meenutamist on
Üks mu tuttavatest kutsus mind tegema endast ja oma hobusest amtelikumat pilti. Ma arvasin, et lisaks sellele nö. “igavale” pildile võiks ka midagi ägedat teha. Hästi lahe oli see, et Tiina tuli kohe mu ideedega kaasa ning seoses sellega sai… Jätka lugemist →
Lõpetanud muinasjuturaamatus eelneva põneva loo, keerasin ma järgneva lehekülje ning sattusin koheselt muinasjutumetsa.Mets sättis ennast vaikselt magama. Siin – seal sibasid veel väikesed metsaelukad, ritsikad tõmbasid veel viimaseid tiheda päeva noote ning linnud laulsid aina vaiksemal toonil. Ja siis ilmus… Jätka lugemist →
© 2024 Aivo Oblikas — Ehitatud WordPress platvormile
Teema autor Anders Noren — Üles ↑
