Uinudes alles hullasime jääkülmas vees jääsupi sees jäätava tuule silitamisel ning siis hommikul ärgates oli kõik läinud. Läinud, nagu poleks olnudki; kunagi olnudki. Polnud tuult ja polnud külma, olid vaid unistused talvest, mida kaunistasid päikesetõusu värvid. Ja nii nad siis… Jätka lugemist →
Udune hommik hiilis jõe ääres ringi ning mässis kõik puud ja põõsad auravasse võrku. Jõgi, mis oma tugeva vooluga trügis Udust läbi, kattus ka siidise helkiva vaibaga, mis astangult alla voolates sillerdas maagiliselt . Jõe ääres vagusi istudes oli näha… Jätka lugemist →
Haldjad lendasid veel uduse vee kohal ringi, kui päike hakkas juba oma kiirjaid sõrmi udukardina kohalt üle sirutama, et see mõne aja pärast jõuga eest ära kiskuda.
Vahel on nii, et kõik tõmbab ümberringi tumedaks ning kurjakuulutavaks. Tumedad pilved suruvad peale ja tuul keerutab valusat vihma. Selles tumeduses on aga ka kaunis pool. Kontsentreerudes tumedale sinisele ilule ning nähes tumedates siluettides ja varjudes värvide mängu, hakkad kindlasti… Jätka lugemist →
Kas pole mitte nii, et teinekord keegi möödub sinust vaid riivamisi ning ühel hetkel leiad, et olete seotud terveks eluks.
Laupäeval oli muinastulede öö.Mõeldes sõnale muinastuled tulevadki silme ette suured lõkked, tähitaevas ning mõnusalt sume öö.Foto tegin Türisalus
© 2024 Aivo Oblikas — Ehitatud WordPress platvormile
Teema autor Anders Noren — Üles ↑
