Haldjad lendasid veel uduse vee kohal ringi, kui päike hakkas juba oma kiirjaid sõrmi udukardina kohalt üle sirutama, et see mõne aja pärast jõuga eest ära kiskuda.
Vahest on nii, et kõnnid omades mõtetes mööda põldu ning siis ehmatatuna üle lendava linnu häälitsusest tõstad pea ja vaatad ringi ning ehmatad ümbritsevast. Oled sattunud nagu filmi. Pole üldse keeruline ette kujutada, kuidas valged jänesepoisid just just põõsa taha… Jätka lugemist →
Udusse minnes keri lahti punane lõng, et oskaksid pärast tagasi tulla.
Igal hommikul võttis puu oma pisikese poja ning nad jalutasid koos suurele avarale väljale. Poiss võttis istet mätta peal ning siis nad nautisid koos seda, kuidas päike vaikselt horisondi tagant välja tõusis. Need hetked olid täis maagikat ning mitte miski… Jätka lugemist →
© 2025 Aivo Oblikas — Ehitatud WordPress platvormile
Teema autor Anders Noren — Üles ↑