Uinudes alles hullasime jääkülmas vees jääsupi sees jäätava tuule silitamisel ning siis hommikul ärgates oli kõik läinud. Läinud, nagu poleks olnudki; kunagi olnudki. Polnud tuult ja polnud külma, olid vaid unistused talvest, mida kaunistasid päikesetõusu värvid. Ja nii nad siis… Jätka lugemist →

Veski seisis vagusi ning vaatas ainiti kuud, mis vaikselt horisondi poole laskus. Ta uuris sügavalt kõiki kuu kraatreid ja laike ning oli sellest lummuses. Järgmisel hetkel tundis ta, et keegi koputab ta õlale. Vaadates tagasi nägi ta päikest tõusmas, kes… Jätka lugemist →