On kohti, kus muinasjutud sünnivad. Teinekord nad tekivad vaid tuulesahinast, teinekord kuuvalge säravast vihust. Mõned aga sünnivad vetevoo siidise kardina taga.
Uinudes alles hullasime jääkülmas vees jääsupi sees jäätava tuule silitamisel ning siis hommikul ärgates oli kõik läinud. Läinud, nagu poleks olnudki; kunagi olnudki. Polnud tuult ja polnud külma, olid vaid unistused talvest, mida kaunistasid päikesetõusu värvid. Ja nii nad siis… Jätka lugemist →
Veski seisis vagusi ning vaatas ainiti kuud, mis vaikselt horisondi poole laskus. Ta uuris sügavalt kõiki kuu kraatreid ja laike ning oli sellest lummuses. Järgmisel hetkel tundis ta, et keegi koputab ta õlale. Vaadates tagasi nägi ta päikest tõusmas, kes… Jätka lugemist →
Selle aasta aprill on olnud meeletu kontrastide kuu. Samas on olnud 15 kraadi külma ning teisalt jälle mõne päeva pärast 20 sooja kraadi. Kord on sadanud 30 cm lund ja järgmisel hetkel paistnud soe päike. Seda pilti tehes oli õues… Jätka lugemist →
Sõitsin autoga ning nägin kõrval põllul sookurgi jalutamas. Hiilisin siis saabaste lurtsudes mööda metsatuka serva, et äkki saagki kurgedele piisavalt lähedale, et pilti teha. Saapad tegid vesisel põllul lurts ja lurts ning ega need kured ju kurdid ka polnud. Jõudnud… Jätka lugemist →
© 2024 Aivo Oblikas — Ehitatud WordPress platvormile
Teema autor Anders Noren — Üles ↑