Keila-Joa helkivad ööpilved

Keila-joa ja helkivad ööpilved

Keila-Joa on üks äärmiselt kaunist paik. Seal on igal aastajal oma hing ja nägu. Seal on avarust ja teatavat rahu isegi siis, kui inimesi natuke rohkem jalutab.Helkivad ööpilved on Eestimaine suvine maagia. Paljud teavad paika vaid kose järgi, kuid Keila-Joa on ägedalt suur kus saab olla, jalutad aning puhata.
Antud pildi juurde kirjutasin oma raamatusse järgneva loo:
Kesksuvel ulatab hämarik koidule käe, ütleb laulusalm. Õues on kogu aeg valge ja pimedat ööd polegi. Suvisel ööl on teised värvid ja hääled kui päeval ning on võimalik sattuda nagu täiesti teise reaalsusse. Kui olud on soodsad, võib juulikuu öösel näha näiteks helkivaid ööpilvi.
Päike laskub horisondi taha, oranžikas hiilgus hakkab vähehaaval vaibuma ning on tunne, et natuke veel ja lähebki kottpimedaks. Ja just siis, kui tundub, et kõik justkui uinub ümberingi, tekivad põhjakaarest
taevasse helkivad hõbedased pilved. Loojuva päikese tõttu on nad esialgu vaevumärgatavad,
kuid mida edasi, seda nähtavamad. On tunne, nagu oleksid sattunud looduse öisele metsapeole, kus taevasse tõmmatakse tagasihoidlik valgustus, mis uinujaid ei segaks ja kedagi kõrvalist ligi ei meelitaks. Hämaruses loob pilvede helendus tõeliselt erakordse meeleolu. Ei ole üldse raske ette
kujutada, kuidas sellistel öödel ärkavadki ellu lapsepõlve muinasjutud, kus
aasale kogunevad tantsima muidu meie eest peidus olevad tegelased, keda suurem osa inimestest mitte kunagi ei näe. Nagu saaksid premeeritud selle eest, et raatsisid ööune hilisemaks lükata ja metsapidu vaatama hiilida. Kui lisada veel öised helid, lõhnad ja värvid, on elamus täiuslik. Vaadeldes pilvi
mererannas kostab taustal ka vaikset lainete loksumist, mis kõik lummavaks tervikuks seob.

Kuidas helkivad ööpilved tekivad ja millal neid saab Keila-Joal nautida


Helkivad ööpilved on omapärane nähtus – väga kõrgel atmosfääris moodustuvad õhukesed pilved, mis horisondi taha loojunud päikese valgust tagasi peegeldavad. Kõige kõrgemad pilved, mida me päeval näeme ja millega me harjunud oleme, on kiudpilved, mis moodustuvad ca 10–11 kilomeetri
kõrgusel maapinnast. Kui päike loojub, siis muutuvad kõigepealt kergelt
punakaks madalad rünkpilved, edasi näeme heledamalt vaid kiudpilvi.
Rünkpilved tumenevad, päike ei valgusta neid enam. Siis vajub päike veel
madalamale horisondi taha, ka kiudpilvede punakas helk kustub ning nad
muutuvad tuhmjalt halliks. Ühel hetkel on kõik need pilved, mida oleme
harjunud päeval nägema, muutunud varjudeks, ning siis pääsevadki esile
helkivad ööpilved, mis on ca 70–80 kilomeetri kõrgusel, seitse korda kõrgemal
kui päevased pilved. Nende pilvede tekkeks on vaja mitme teguri kokkulangemist.
Kõrgemates atmosfäärikihtides peab olema külm õhuvool, mis
pärast sooja suvepäeva kristalle moodustab. Helkivaid ööpilvi võib näha vaid
alates juuni lõpust kui juuli keskpaigani. Hea õnne korral trehvab neid veel
ka juuli teises pooles. Nähtavale ilmuvad nad ca 1,5–2 tundi peale päikeseloojangut
ja kustuvad paar tundi enne päikesetõusu. Et helkivad ööpilved
tekiksid, peab päike olema teatud kraadid allpool horisonti. Kui kõik need
asjaolud kokku langevad, tekibki midagi väga erilist, mida enamik inimkonnast
kunagi ei koge. Helkivaid ööpilvi on vaid maakera põhja- ja lõunapoolsetel
aladel. Eestist põhja pool oleks pilvi rohkem, kuid ööd on liiga
valged, lõuna pool jääb päike liiga madalale. Seetõttu ongi helkivaid ööpilvi
võimalik jälgida vaid väga kitsal alal. Lõunapoolkeral pole sellel alal inimasustust
ning seetõttu pole ka vaatlejaid. On suvesid, mil ööpilvi ei esine
üldse ning samas on ka suvesid, kui neid on palju ja nad on hästi nähtavad.
See foto on tehtud Keila-Joal ning taolist vaadet saab nautida igaüks, kes
sobival ööl vaatama läheb, kuidas haldjad tantsu löövad.
Kui sulle meeldivad minu fotod, vaata neid kindlasti juurde ka Facebookist https://www.facebook.com/AivoPhoto