Sooje suveõhtuid ja – öid on muidugi nii mõnus meenutada. Eriti selliseid nagu see siin, kus helkivad ööpilved taevas mänglesid.

Vesi maalis mustreid ja värvid mängisid muusikat

Udune hommik hiilis jõe ääres ringi ning mässis kõik puud ja põõsad auravasse võrku. Jõgi, mis oma tugeva vooluga trügis Udust läbi, kattus ka siidise helkiva vaibaga, mis astangult alla voolates sillerdas maagiliselt . Jõe ääres vagusi istudes oli näha… Jätka lugemist →

… ja mullikas on väike.

Kas pole mitte nii, et teinekord keegi möödub sinust vaid riivamisi ning ühel hetkel leiad, et olete seotud terveks eluks.

Õnnestus eelmisel nädalal saada pildile korraga nii orkester kui dirigent. Muusika, mis mängis oli teravate ja selgelt eristuvate akordidega ning väga ilusa meloodiaga. Sobib kindlasti hästi laulupeo nädalasse.

Päikeseloojangu oranž on alati mõnusat meeleolu loov. See on nagu looduse poolt õhtusse pakutud rahusti, mis päeva peale kogunenud rutu kenasti maha silub. Violetsed õied, mis, on tikitud oranžile päikeseloojangule teevad selle aga täiuslikuks.

Udu liikus vaikselt ja riivamisi. Kui olid liikumatu, siis tundsid, kuidas see pehmelt ja justkui lühikesi peatusi tehes üle libises ning imenud endasse tükikese minust edasi liikus, muutes vaikselt edasi roomates kogu aeg kergelt oma värvi, mis väljendas temas sees… Jätka lugemist →

Osadel õhtutel minnes päikeseloojangut pildistama leiad eest suure koguse kive ja pilvi, mis juba on kõik kogunenud valgusmängu vaatama ning selle trügimise vahelt on juba tõeliselt raske leida paika, kuhu ennast veel sinna vahele mahutada.

Kui päike loojub üle viljapõllu värvides kõik kollakaks pruuniks, siis vaadates isegi fotot sellest on võimalik tunda seda päikesest kiirgavat soojust, mis annab nii palju positiivset energiat.

Kes tahab rohkem teada saab googledades nende kohta päris palju lugeda.

Pikk päev oli õhtusse veerenud ja päike oli loojumas. Oli aeg lõpetada vees hullamine ja pritsimine. Isa kogus pere kokku ja asus kodupoole teele ületades kodupoole libisedes päikese kiirtee.

Vahest lihtsalt on sellised õhtud, mis meenutavad muinasjutte. Istud maha, vaatad vette ja ühel hetkel märkadki, kuidas seal pinan alll liuglevad merineitsid ja tunned kuidas õhus uduna roomavad pilved libisevad sinu suunas, et sosistada kõrvu lugusid möödunud päevast.

Igapäevaselt rutates näeme me tihti vaid ummikuid, tolmuseid tänavaid, kiirustavaid inimesi ja trügivaid autosid. See on meie nö. rutiin, mis justkui varjuna saadab meid päevast päeva.  Kui vaadelda seda  kiirteed kui liikuvat rongi ning lihtsalt astuda sellelt maha, siis võid… Jätka lugemist →

Kui taevas surub maale peale peab vesi taanduma.